harjutust alga!

Päevakajalised rattasõidukatsetused Tallinna kesklinnas.
Olen pakkides lähtunud sellest, et kuna tassida ei tule, puudub kaalupiirang. Ratas osutub olema raske ja tasakaalu tuleb esiti otsida. Ilmselgelt ei ole ma ka jälginud, et paremale ja vasakule küljele saaks sama raske kraam. Magasini tänava otsas pumpan pisut tagumist kummi, mille suhteline pehmus mind kodus ju ei seganud.
Esimene äärekivi lastehaigla ees võtab koorma kummuli. Jalgrattatee, my ass. Kohendan ennast lähima maja seina ääres ja olen seega üsna tõre 30 meetrit eemalt mulle helistaja suhtes.
Edasi olen tähelepanelikum äärekivide suhtes ja jätkan jalakäija taktikaga. Saan aru nõudmisest muretseda endale rattakell.
Gaasimaskitaskust saab tõepoolest korraliku lenksukoti (tänud Hannes Võrnole idee eest).
Sadamas kvalifitseerun ümber sõidukiks. Saan putkast piletid ja kollase lehe kirjaga „Mariehamn", mida pean laevameestele näitama. Tuhisen risti üle platsi mööda kõigist autodest ja kollastes vestides venekeelsed transamehed annavad mind ühelt teisele vilede saatel edasi. Laevas olevad mehed kõnetavad mind esiti areldi inglise keeles ja saavad väga rõõmsaks kuuldes eestikeelset vastust. No kuidas see nende keeles on – otse edasi! hõikab vanem mees joviaalselt ja teadustab, et rekkade taga peaks olema vaba ruumi. Pargin ratta mingi posti najale ja veendun, et kompse ma kaasa ei tahaks võtta. Ma lihtsalt ei jaksa seda ebamäärase kujuga pundart tassida ja ilmselt ei mahuks ka laevatrepist üles. Lähen uurima, kas kraam on turvaline rattale jätta. Ei pääse siia keegi, kinnitab laevamees, minge tundke ennast hästi, teile kulub puhkus ära! (mõni klient?) Korjan kaasa mõned riided, hambaharja ja läpaka. Hommikul poole viie paiku tuleb tagasi ilmuda. Laevamees väidab, et tullakse kajuti uksele koputama. Hea küll.
Kajut on kõige kõrgemal korrusel ja üksi olles ei tundugi nii pisike. Vägisi tekib mulje, et seinale sätitud kardina taga peab olema aken. Ei ole.
Pesen jalalt musta jälje rattaketist, vahetan riided ja lähen välja elu kaema. On päikesetekibaar, telefonikõne ja päike. Edasi õlu ja raamat. Ümberringi koguneb kruiisiinimesi. Eemal mere kohal tume pilv. Üksiti saan aru ka uhhuduuride õlle-obsessioonist. John Mastersi raamatust selgub, et Inglise armee gurkhadel ei olnud Teise maailmasõja (maha veider-keelereform!) ajal varustatusega oluliselt paremad lood kui Kaitseliidul. Enamus relvastusest oli N.A – not available.
Eile Kaberneeme ja Valkla vahel rannas vedeldes ja üle juturaamatu sinist merd ja taevast vahtides otsustasin, et Ahvenamaal tuleb vähem ringi sõeluda ja rohkem üle raamatu sinist merd ja taevast vahtida.
Eelmine
sissejuhatus
Järgmine
Mariehamnist Degersandi

Lisa kommentaar

Email again: