Hommikusöögil on suur grupp vanainimesi. Söömine võtab oodatust kauem ja
päike tõuseb selle ajaga juba ära.
Ka õigele pagoodile pihtasaamine
võtab aega. Tõusva päikese vines on ümbrus täis stuupasid, mis paistavad
palmide ja puhmaste vahelt, mõned suured, mõned õige väiksed.
Teemajapidaja viipab küsitud stuupa suunas ja "hästi" teeb. Murrame läbi tihniku, kui äkki kuulen sisinat. Ei ole madu. On suur oga esimeses kummis. Leiame õige pagoodi, aga see on lukus. Sisse ei saa, üles ronida ka ei saa. Kolme ülesrivistatud stuupa sees on lapiku peaga Buddha ja jäljed seinamaalingutest. Küllil ka kumm tühi. Seda teab vist momentaalselt kogu lähedal asuv küla, sest vastu sammub tüdruk, kes teatab, et tema vend teeb rattad korda. Seniks näitab elamist: kangakudumist ja muud. Pakub teed ja lõpuks jõuab muidugi sallide lahtirullimiseni. Ja siis küsib lihtsalt raha. Õige küll, see ei ole enam see Birma, kus inimesed on lihtsalt uudishimulikud. Samas, ekskursiooni ta ju tegi.
Tagasiteel ronime Dhammayazika otsa. Suur viiekandiline 12. sajandi lõpu ehitis. Stuupasid silmapiirini. Käib restaureerimine, eelmine parandamine oligi ju alles 1990ndatel. UNESCOle siin ei meeldi, sest stuupade tippudesse on pandud hti'd, mida algselt seal ei olnud.
Uus-Baganis remondime veel kummi ja räägime ära hobusevankrimehe homseks. Või pigem räägib tema meid ära.
Proovin ära hotelli basseini. Vesi on karastav. Ja siis sööme laiskusest jälle hotellis. Portsud ei ole suuremaks läinud.
Kella kolmeks tellime takso, kes küsib 5000 kyati võrra kallimat hinda kui hotellineiu arvas. Peenes hotellis elamise võlud. Takso peab meid viima kaugele. Enda meelest liiga kaugele. Teatan, et lähedale võin ka ise jalgrattaga minna ja siis pole mul taksot üldse vaja. Seepeale tuleb kaugel olev koobas justkui lähemale ja juhil pole enam probleemi.
Koobas on täiesti mõistlikul kaugusel ja juht õnneks ei mossita. Peakoopas on suur kuldne Buddha. Nad on siin millegipärast ilma kaelata. Ju seisab niiviisi pea paremini küljes. Lisaks on hulk külgnevaid käike ja mediteerimisurge, kus aga ei ole (enam) lubatud ilusaid maalinguid. Või ei rooma me piisavalt kaugele. Käigud hargnevad lõpmatusse.
Shwezigon on suur pagood. Kuldne. Algus 11. sajandist ja puitputkad 21sest. Perekond laseb fotograafil ennast pildistada. Mind palutakse pildile. Ja teisele pildile. Ja kolmandale. Mõtlen juba teenuse hinna üle. Kui tuleme tiiruga teiselt poolt stuupat, on pildistav perekond sinna jõudnud ja poseerime veel kahe pildi jaoks. Siis on tõesti kõik. Perekond lahkub. Üle õla kinnitab fotograaf veel, et jah, uudistatavas suunas on 37 natti (nat - vaim, 37 head ja 37 kurja) ja bye-bye. Bye-bye, lehvitan vastu ja... astun tomati otsa. Kes kurat pani tomati posti taha? Templites käiakse teadupärast paljajalu. Brittidel tuli saabastes ringitrampimise pärast omal ajal kõvasti probleeme. Võibolla vedeles tomateid siis rohkem. Natid on luku taga.
Järgmised koopad on lukus. Aga tuleb tädi võtme ja korvitäie taskulampidega. Käib koos meiega käikudes ja valgustab: Buddha, Buddha, mongol, smoking mongol, Buddha, bodhisattva. Khubilai Khani semud on siia ka ennast üles joonistanud. Vanja bõl zdesj.
Viimaseks atraktsiooniks on Shwesandaw ehk Sunset Pagoda. Inimesi täis. Ülevalt avaneb vaade templitele, mis laiuvad silmapiirini igas suunas. Võimas, isegi pidevalt plõksuvad fotoaparaadid ja trügiv turistisumm ei sega. Kui Angkori templid olid eraldivõetuna huvitavamad, siis Bagan tervikuna on vägevam nähtus. Valgus värvib tagaplaani templid oranžiks, esiplaani omadest saavad siluetid. Siis kaob päike mäe taha ja turistid ronivad trepist alla. Me laseme teistel aupaklikult ees minna.
Hotelli on jõudnud wifi ja meie passid. Pessu antud pesu pole näha. Pesumaja on ilmselt umbe läinud.
Sööma läheme hotellist paar sammu edasi, kus söök ja jook maksab 4-5 korda vähem kui hotellis. Lisanduseks on puu otsast lauale langev linnusitt. Strateegilised esemed, nagu näiteks õlleklaas, tuleb asetada väljaspoole laskesektorit.
Teemajapidaja viipab küsitud stuupa suunas ja "hästi" teeb. Murrame läbi tihniku, kui äkki kuulen sisinat. Ei ole madu. On suur oga esimeses kummis. Leiame õige pagoodi, aga see on lukus. Sisse ei saa, üles ronida ka ei saa. Kolme ülesrivistatud stuupa sees on lapiku peaga Buddha ja jäljed seinamaalingutest. Küllil ka kumm tühi. Seda teab vist momentaalselt kogu lähedal asuv küla, sest vastu sammub tüdruk, kes teatab, et tema vend teeb rattad korda. Seniks näitab elamist: kangakudumist ja muud. Pakub teed ja lõpuks jõuab muidugi sallide lahtirullimiseni. Ja siis küsib lihtsalt raha. Õige küll, see ei ole enam see Birma, kus inimesed on lihtsalt uudishimulikud. Samas, ekskursiooni ta ju tegi.
Tagasiteel ronime Dhammayazika otsa. Suur viiekandiline 12. sajandi lõpu ehitis. Stuupasid silmapiirini. Käib restaureerimine, eelmine parandamine oligi ju alles 1990ndatel. UNESCOle siin ei meeldi, sest stuupade tippudesse on pandud hti'd, mida algselt seal ei olnud.
Uus-Baganis remondime veel kummi ja räägime ära hobusevankrimehe homseks. Või pigem räägib tema meid ära.
Proovin ära hotelli basseini. Vesi on karastav. Ja siis sööme laiskusest jälle hotellis. Portsud ei ole suuremaks läinud.
Kella kolmeks tellime takso, kes küsib 5000 kyati võrra kallimat hinda kui hotellineiu arvas. Peenes hotellis elamise võlud. Takso peab meid viima kaugele. Enda meelest liiga kaugele. Teatan, et lähedale võin ka ise jalgrattaga minna ja siis pole mul taksot üldse vaja. Seepeale tuleb kaugel olev koobas justkui lähemale ja juhil pole enam probleemi.
Koobas on täiesti mõistlikul kaugusel ja juht õnneks ei mossita. Peakoopas on suur kuldne Buddha. Nad on siin millegipärast ilma kaelata. Ju seisab niiviisi pea paremini küljes. Lisaks on hulk külgnevaid käike ja mediteerimisurge, kus aga ei ole (enam) lubatud ilusaid maalinguid. Või ei rooma me piisavalt kaugele. Käigud hargnevad lõpmatusse.
Shwezigon on suur pagood. Kuldne. Algus 11. sajandist ja puitputkad 21sest. Perekond laseb fotograafil ennast pildistada. Mind palutakse pildile. Ja teisele pildile. Ja kolmandale. Mõtlen juba teenuse hinna üle. Kui tuleme tiiruga teiselt poolt stuupat, on pildistav perekond sinna jõudnud ja poseerime veel kahe pildi jaoks. Siis on tõesti kõik. Perekond lahkub. Üle õla kinnitab fotograaf veel, et jah, uudistatavas suunas on 37 natti (nat - vaim, 37 head ja 37 kurja) ja bye-bye. Bye-bye, lehvitan vastu ja... astun tomati otsa. Kes kurat pani tomati posti taha? Templites käiakse teadupärast paljajalu. Brittidel tuli saabastes ringitrampimise pärast omal ajal kõvasti probleeme. Võibolla vedeles tomateid siis rohkem. Natid on luku taga.
Järgmised koopad on lukus. Aga tuleb tädi võtme ja korvitäie taskulampidega. Käib koos meiega käikudes ja valgustab: Buddha, Buddha, mongol, smoking mongol, Buddha, bodhisattva. Khubilai Khani semud on siia ka ennast üles joonistanud. Vanja bõl zdesj.
Viimaseks atraktsiooniks on Shwesandaw ehk Sunset Pagoda. Inimesi täis. Ülevalt avaneb vaade templitele, mis laiuvad silmapiirini igas suunas. Võimas, isegi pidevalt plõksuvad fotoaparaadid ja trügiv turistisumm ei sega. Kui Angkori templid olid eraldivõetuna huvitavamad, siis Bagan tervikuna on vägevam nähtus. Valgus värvib tagaplaani templid oranžiks, esiplaani omadest saavad siluetid. Siis kaob päike mäe taha ja turistid ronivad trepist alla. Me laseme teistel aupaklikult ees minna.
Hotelli on jõudnud wifi ja meie passid. Pessu antud pesu pole näha. Pesumaja on ilmselt umbe läinud.
Sööma läheme hotellist paar sammu edasi, kus söök ja jook maksab 4-5 korda vähem kui hotellis. Lisanduseks on puu otsast lauale langev linnusitt. Strateegilised esemed, nagu näiteks õlleklaas, tuleb asetada väljaspoole laskesektorit.
Lisa kommentaar