pikk tee düünides

Täna on plaanis esimesel päeval pooleli jäänud rohelise raja ehk Höga Åseni ülejäänud jupp.
Selle algus kattub hülgerajaga, hargnemiskohast on varjeni 2,3 kilomeetrit. Päike paistab, hülged võiks päevitada. Lähen vaatan.
Varje taga on kaks meest selili maas, jalad laual. Tundub, et magavad. Piilun ühest ja teisest august. Ikka ainult kormoranid. Vahin hajameelselt laineid ja mõtlen, et huvitav, ühel kivil oleks nagu pea. Pea pöörab ja see polegi kivi, vaid määratu paks hall hüljes. Kivi on hülge all. Kormoranid on kõik lihtsalt rivistunud ka hüljest vaatama. Elukas kergitab end iga laine puhul poolest kerest üles, et soolane vesi silma ei läheks. Teine hüljes pistab merest aeg-ajalt pea välja. Ilmselt ootab, et kivi vabaneks.
Teen piknikupausi. Saabub hulk rahvast, kes hakkab vadistades piiluaukude ümber tunglema. Kui uuesti välja vaatan, on hülged jalga lasknud.
Lähen rohelisele rajale tagasi ja päike läheb pilve taha. Vastu ootusi on ka raja siinpoolses otsas igal sammul keerdus ja mühklikke puid, mis fotostoppide kaudu kulgemist aeglustavad. Rada mööda saare kõige kõrgemat düünirivi pakub vaateid puulatvade kõrguselt. Meri müriseb nii kõvasti, et sunnib korduvalt selja taha vaatama. Kas tõesti tuleb rong? Raudtee on saarel olnud. Üle-eelmisel sajandil, kui puuraiumine oli täies hoos. Tänapäevane intensiivmetsandus siia ei jõudnud ja isegi tolleaegne ei jõudnud Höga Åsenile. Seetõttu on osad puud siin üle 400 aasta vanad. Mõtte peale, et mets on paarsada aastat majandamata ja seisab ikka veel püsti, kukuks talijärved ilmselt paugust pikali. Rootslased oma veidral kombel oskavad vanu puid hinnata. Nagu ka sipelgad, samblad ja seened.
Päike tuleb taas välja. Juba neljandat korda saare keskelt laagrisse viivat teed mööda jalutades leian uusi ideid eeloleva talve tarbeks ja märkan väravaid, mis on avanenud ajaks pärast järgmisesse suvesse kavandatud matku.
Laagris supipaus, siis Bredsandsuddele. Lahmakas liivarand, mida ääristavad düünid. Siia ei saa teist korda tulla, sest tuul kujundab pidevalt maastikku ümber. Varjud venivad pikemaks, liiv on täis lindude ja inimeste jälgi. Vaatan ka Bredsandsudde harurada, kus on pink, suur lomp ja palju tiire ja kajakaid.
Eelmine
teine pool saart
Järgmine
tagasi mandrile

Kommentaarid

  • kylli  •  12. juuli 2019
    hmmm.... mida see eelviimane lõik täpselt tähendaski....?
  • Katariina  •  13. juuli 2019
    Ja millal lumi katab maad ja millal ei...

Lisa kommentaar

Email again: