Poole viie paiku on kajutiaknast näha Pommernit, aga ka Marienhamnist ei tule peale kedagi, kes tahaks minuga samasse kajutisse kolida.
Stockholm tervitab kajakaparvega, teisel pool kajakaid seisavad ilmetud valged plokkmajad ploomlilla taeva taustal.
Soetan äpist pileti, sõidan veidi bussiga, rohkem metrooga ja kõige pikemalt rongiga. Ühistranspordist paistab Stockholm olevat kõva rahvaste paabel. Rongis on ühes pingivahes laiakslitsutud maasikas, teises kleepub põrand õllest, kolmandas magab aktiivselt uriini järele lõhnav meesinimene. Muidu kena rong. Raamatus kirjeldatava Delhi ajaloo taustaks on kaljudel kasvav Rootsi mets. Jõuan Nynäshamni. Seal saab praetud heeringat.
Sadamasse on kogunenud hulk suurte kottidega inimesi, kes lähevad kuhugi mujale. Mõned istuvad kail ja piidlevad lootusrikkalt kohta, kust kirjade järgi peab väljuma praam Gotska Sandönile. Praami pole, aga see saabub varsti. Pardale saavad need, kelle nimi on uksel valves seisva mehe käes olevale paberile kirjutatud.
Satun jagama lauda Rootsi perekonnaga, kelle lapsed jäävad merehaigeks. Pereema uurib, kas ma tean Läänemeres veel veidraid saari. Soovitan Ormsöd. Praam heljub küljelt küljele ja hüpleb olematutel lainetel.
Piinlikul kombel on mul sedapuhku rootsi keel täitsa õppimata. Keskkoolist on meeles kaks lauset, millest ühes hakkab Bo jooksma, aga ikka ei jõua (bussile) ja teises on mul kass, kelle nimi on Mons. Sellega vist kaugele ei jõua, kuigi, vaadake Ellotškat. Lisaks oskan ma perfektses rootsi keeles öelda, et ma ei räägi rootsi keelt.
Kolme tunni loksumise ja kiigutamise järel hakkab saar paistma. Moodustatakse pioneeriahel pakkide vööri panemiseks. Inimesed viiakse maale suurema paadiga, mis sõidab rannas traktorikasti, ja väiksema paadiga, millest tuleb üle murdlaine maha hüpata. Jäädvustun ühe rootslase koduvideole, laine pea kohal kõrgumas. Järgmised pioneeriahelad tõstavad pagasi paadist välja hunnikusse ja siis traktorikasti. Vägesid juhatab ja traktoriga sõidab Annukkat meenutav neiu. Paistan olevat ainus võõramaalane selles rootslaste kambas.
Järgneb neljakilomeetrine matk laagripaika. Saart katavad altpoolt liivadüünid, ülevalt männid.
Kaevame laagris oma kotte hunnikust välja koos mehega, kes on 80ndate lõpus käinud Vormsil ja rääkinud viimase seal elanud rootsi keelt kõneleva inimesega. Minu renditelk asub teistest veidi eemal ning on varustatud kahe voodi, kahe tooli ja lauaga. Tekke on lausa neli. Õhtusöögi võib seega ühisköögis valmis keeta ja oma tuppa sööma minna.
Hiljem kiirustan päikeseloojangu suunas, aga kõige otsem tee ei ole enamasti kõige mugavam ja kiirem. Männid, mille vahel tuleb väänelda, on siin kuidagi pehmed. Puud, kivid, liiv ja sammal on kaetud roosaka helendusega.
Soetan äpist pileti, sõidan veidi bussiga, rohkem metrooga ja kõige pikemalt rongiga. Ühistranspordist paistab Stockholm olevat kõva rahvaste paabel. Rongis on ühes pingivahes laiakslitsutud maasikas, teises kleepub põrand õllest, kolmandas magab aktiivselt uriini järele lõhnav meesinimene. Muidu kena rong. Raamatus kirjeldatava Delhi ajaloo taustaks on kaljudel kasvav Rootsi mets. Jõuan Nynäshamni. Seal saab praetud heeringat.
Sadamasse on kogunenud hulk suurte kottidega inimesi, kes lähevad kuhugi mujale. Mõned istuvad kail ja piidlevad lootusrikkalt kohta, kust kirjade järgi peab väljuma praam Gotska Sandönile. Praami pole, aga see saabub varsti. Pardale saavad need, kelle nimi on uksel valves seisva mehe käes olevale paberile kirjutatud.
Satun jagama lauda Rootsi perekonnaga, kelle lapsed jäävad merehaigeks. Pereema uurib, kas ma tean Läänemeres veel veidraid saari. Soovitan Ormsöd. Praam heljub küljelt küljele ja hüpleb olematutel lainetel.
Piinlikul kombel on mul sedapuhku rootsi keel täitsa õppimata. Keskkoolist on meeles kaks lauset, millest ühes hakkab Bo jooksma, aga ikka ei jõua (bussile) ja teises on mul kass, kelle nimi on Mons. Sellega vist kaugele ei jõua, kuigi, vaadake Ellotškat. Lisaks oskan ma perfektses rootsi keeles öelda, et ma ei räägi rootsi keelt.
Kolme tunni loksumise ja kiigutamise järel hakkab saar paistma. Moodustatakse pioneeriahel pakkide vööri panemiseks. Inimesed viiakse maale suurema paadiga, mis sõidab rannas traktorikasti, ja väiksema paadiga, millest tuleb üle murdlaine maha hüpata. Jäädvustun ühe rootslase koduvideole, laine pea kohal kõrgumas. Järgmised pioneeriahelad tõstavad pagasi paadist välja hunnikusse ja siis traktorikasti. Vägesid juhatab ja traktoriga sõidab Annukkat meenutav neiu. Paistan olevat ainus võõramaalane selles rootslaste kambas.
Järgneb neljakilomeetrine matk laagripaika. Saart katavad altpoolt liivadüünid, ülevalt männid.
Kaevame laagris oma kotte hunnikust välja koos mehega, kes on 80ndate lõpus käinud Vormsil ja rääkinud viimase seal elanud rootsi keelt kõneleva inimesega. Minu renditelk asub teistest veidi eemal ning on varustatud kahe voodi, kahe tooli ja lauaga. Tekke on lausa neli. Õhtusöögi võib seega ühisköögis valmis keeta ja oma tuppa sööma minna.
Hiljem kiirustan päikeseloojangu suunas, aga kõige otsem tee ei ole enamasti kõige mugavam ja kiirem. Männid, mille vahel tuleb väänelda, on siin kuidagi pehmed. Puud, kivid, liiv ja sammal on kaetud roosaka helendusega.
Kommentaarid
Lisa kommentaar