Teadetetahvel lubab täna head hülgeõnne.
Seega on mõistlik teha ring peale saare teisele poolele.
Hüljeste kaitsealale muidu minna ei tohi, ainult mööda laudteed varje taha. Poolel teel Sälnuddeni on Las Palmase-nimeline rand. Nimi polegi irooniahoos pandud, vaid rand on saanud nime siin hukkunud laeva järgi. Keset randa on trepp, mida mööda turistid soodsa ilma korral praamile ja maha kulgevad. Eile loksutas meri kive edasi-tagasi, täna viskab välja valge vahuga laineid.
Hülgevarje aukudest paistavad tiibu kuivatavad kormoranid ja surfav hahapere. Hüljeste paremaks vaatlemiseks on isegi neli binoklit valmis pandud, aga hülgeid pole ühtegi. Tuleb vanamees, kes hirmutab lendu kõik kormoranid ja väidab, et on siin kunagi 17 hüljest näinud.
Hüljeste juurest algab uus rada, mis kolib kaitseala lõppedes randa. Rand on liivane, paljude värviliste kividega. Tuul puhub kuklasse, kuni rand paremale ära keerab. Nukikohas on Kyrkuddeni majakas.
Edasi jääb tuul nurga taha ja algab kirjade järgi saare kõige ilusam rand, Franska bukten. Lained rullivad lahti diagonaalis ja lajatavad siis suure mürtsuga vastu liiva. Taevas on läinud sini-siniseks ja selles sirab päike. Teen mõned joogaharjutused, ligunen korraks piimjassinises vees ja vaatan kive. Kivid on siin väga ilusad, aga kaasa neid eeskirjade kohaselt korjata ei tohi.
Kuni Tärnuddeni saab lonkida mööda liiva, põikega vaatama Vene suurtükke ja surnuaeda. Kõik pärit Wsadniku-nimelise laeva hukust. Vesi on kohati liiva järsuks astmeks uuristanud. Tiirud keerlevad pea kohal ja hüüavad midagi. Ühtegi inimest ei ole, on ainult üks saabas ja üks tühi pudel. Aus vene viin, tehtud Moskvas, saksakeelsed kirjad peal. Tärnuddest jälle tagasi risti läbi saare.
Laagris teevad kõik süüa. Ma lähen siis duši alla. Sooja vett saab ämbriga köögist, külma duširuumi seina seest. Selgub, et vaja läheb ainult pool ämbrit vett. Teise poole valan omale niisama kaela.
Kui õnnestub kööki pääseda, siis tuleb sööki liiga palju. Kõik ei mahu ühte taldrikusse. Võtan siis kaks taldrikut ja teesklen tavalist ida-euroopa perekonda, kus naine mehele süüa teeb. Köögis söömisruumi pole, vaid igaüks sööb oma pesas, seega ei paista, palju täpselt sööjaid on. Minu telgi taha on tekkinud kaks telki, millest ühes on karjuv laps. Teine on lihtsalt sinine.
Teejoomise katkestab kirikukella helin. Igal õhtul kell üheksa on õhtupalvus ja tahtsin seda ükspäev vaatama minna. Näiteks täna. Teed saab pärast edasi juua. Uksel surutakse kõigil kätt, rahvast on päris palju. Üritust viivad läbi kaks naisterahvast, ühel neist on kiiskav-roosad botased. Räägitakse mingi lugu saare kohta, lauldakse üks laul, räägitakse selle helilooja elust. Lauluraamatust leian õige lehekülje üles, aga muust suurt aru ei saa. Küünlad peegelduvad aknaklaasil, nagu oleks tammedel laternad küljes. Äkki kargab enamus seltskonda püsti ja sooritab altari ees mingi riituse. Ärgitatakse inimesi koguduse liikmeks astuma, meieisapalve ja õue, õues veel üks laul. Ja saabki minna teed edasi jooma.
Lajos Kassaki raamat saab läbi. Laurist väga teravmeelne anda mulle kaasa reisilugu. Alustan Musiliga, Der Mann ohne Eigenschaften (omadusteta mees). Juba sissejuhatuselaadne osa sunnib küsima, kuidas sellist teksti küll tõlgiti?
Hüljeste kaitsealale muidu minna ei tohi, ainult mööda laudteed varje taha. Poolel teel Sälnuddeni on Las Palmase-nimeline rand. Nimi polegi irooniahoos pandud, vaid rand on saanud nime siin hukkunud laeva järgi. Keset randa on trepp, mida mööda turistid soodsa ilma korral praamile ja maha kulgevad. Eile loksutas meri kive edasi-tagasi, täna viskab välja valge vahuga laineid.
Hülgevarje aukudest paistavad tiibu kuivatavad kormoranid ja surfav hahapere. Hüljeste paremaks vaatlemiseks on isegi neli binoklit valmis pandud, aga hülgeid pole ühtegi. Tuleb vanamees, kes hirmutab lendu kõik kormoranid ja väidab, et on siin kunagi 17 hüljest näinud.
Hüljeste juurest algab uus rada, mis kolib kaitseala lõppedes randa. Rand on liivane, paljude värviliste kividega. Tuul puhub kuklasse, kuni rand paremale ära keerab. Nukikohas on Kyrkuddeni majakas.
Edasi jääb tuul nurga taha ja algab kirjade järgi saare kõige ilusam rand, Franska bukten. Lained rullivad lahti diagonaalis ja lajatavad siis suure mürtsuga vastu liiva. Taevas on läinud sini-siniseks ja selles sirab päike. Teen mõned joogaharjutused, ligunen korraks piimjassinises vees ja vaatan kive. Kivid on siin väga ilusad, aga kaasa neid eeskirjade kohaselt korjata ei tohi.
Kuni Tärnuddeni saab lonkida mööda liiva, põikega vaatama Vene suurtükke ja surnuaeda. Kõik pärit Wsadniku-nimelise laeva hukust. Vesi on kohati liiva järsuks astmeks uuristanud. Tiirud keerlevad pea kohal ja hüüavad midagi. Ühtegi inimest ei ole, on ainult üks saabas ja üks tühi pudel. Aus vene viin, tehtud Moskvas, saksakeelsed kirjad peal. Tärnuddest jälle tagasi risti läbi saare.
Laagris teevad kõik süüa. Ma lähen siis duši alla. Sooja vett saab ämbriga köögist, külma duširuumi seina seest. Selgub, et vaja läheb ainult pool ämbrit vett. Teise poole valan omale niisama kaela.
Kui õnnestub kööki pääseda, siis tuleb sööki liiga palju. Kõik ei mahu ühte taldrikusse. Võtan siis kaks taldrikut ja teesklen tavalist ida-euroopa perekonda, kus naine mehele süüa teeb. Köögis söömisruumi pole, vaid igaüks sööb oma pesas, seega ei paista, palju täpselt sööjaid on. Minu telgi taha on tekkinud kaks telki, millest ühes on karjuv laps. Teine on lihtsalt sinine.
Teejoomise katkestab kirikukella helin. Igal õhtul kell üheksa on õhtupalvus ja tahtsin seda ükspäev vaatama minna. Näiteks täna. Teed saab pärast edasi juua. Uksel surutakse kõigil kätt, rahvast on päris palju. Üritust viivad läbi kaks naisterahvast, ühel neist on kiiskav-roosad botased. Räägitakse mingi lugu saare kohta, lauldakse üks laul, räägitakse selle helilooja elust. Lauluraamatust leian õige lehekülje üles, aga muust suurt aru ei saa. Küünlad peegelduvad aknaklaasil, nagu oleks tammedel laternad küljes. Äkki kargab enamus seltskonda püsti ja sooritab altari ees mingi riituse. Ärgitatakse inimesi koguduse liikmeks astuma, meieisapalve ja õue, õues veel üks laul. Ja saabki minna teed edasi jooma.
Lajos Kassaki raamat saab läbi. Laurist väga teravmeelne anda mulle kaasa reisilugu. Alustan Musiliga, Der Mann ohne Eigenschaften (omadusteta mees). Juba sissejuhatuselaadne osa sunnib küsima, kuidas sellist teksti küll tõlgiti?
Lisa kommentaar