Kulusuk-Reykjavik

Sööme Carlosega ära kõik, mis veel alles jäänud, ja teeme kärme suurpuhastuse, et maja talveks valmis seada.

Kogu vesi välja, elekter välja, kemmergukilekott välja. Johanna sõidutab pagasi lennujaama, me vantsime jala. Päike sirab taevas. Lennujaamas on näha ka Chris ja Lauri. Alustan Hemingwayga. Selle pagana pusle tõttu on lugemine unarusse jäänud.
Lennuk kerkib Angmassaliku saarepusa kohale, kus igas rannas on oma jäämägi. Turgatab pähe, et suures lahkumistuhinas unustasin Teresaga hüvasti jätta.
Reykjavíkis on soe. Soe pesu tundub täiesti asjakohatu. Jalutame Lauriga pool maad ja läheme siis kumbki oma teed. Hostelis tormab mulle vastu eksalteeritud naisterahvas ja teatab, et hostel on pankrotti läinud. Nagu just praegu. Personal ja omanikud on lahkunud ja jätnud maha hunniku võlgu. Personali pole tõepoolest näha, võlgu samas ka mitte. Parem oleks ikka olnu oma tavapärases Bus hostelis elada. Broneerin uue elukoha ja kappan kesklinnas uimerdavast turistide massist läbi. Uus hostel on vist parim kõigist seni kogetud hostelitest.
Lippan ujulasse. Mis Reykjavíkis ikka muud teha. Ujun veidi ja vedelen soojas vees. See osa Islandi kultuurist on minu meelest jätkuvalt üks parimaid. Sedapuhku olen küll dušist mõnevõrra rohkem huvitatud kui kuumaveevannist.
Leian söögikoha, kus personal räägib islandi keelt.

Eelmine
Kulusuki mäed
Järgmine
kodutee

Lisa kommentaar

Email again: