saabumine Kulusukki

Kui pilved hajuvad, paistab lennukiaknast hiiglaslik kolmetipuline jääkamakas keset ääretut vett. Mõne aja pärast ilmub vaatevälja veel jääkuubikuid, mis on kõik teel sooja suve otsima.

Kulusukki minek on ajas tagasi rändamine. Lennuk maandub kakskümmend minutit enne startimist. Kulusuk on saar Gröönimaa idaservas. Seal on Kulusuki küla ja selles Kulusuki hotell. Saarel elab 202 inimest, kogu Gröönimaa idaservas umbes 3000. Muidu Gröönimaal kokku 56 500. Kulusukist stardib Islandilt pärit Arktika ülehomme kahenädalasele tiirule lõunasuunas. Valmistumiseks olen lugenud läbi preili Smilla lumetaju, vahatanud matkapüksid ja soetanud objektiivi ette polaarfiltri (tuntud ka polarisatsioonifiltri nime all).
Lennujaamas on mul vastas Teresa, kellele meie kohtumine on mõnevõrra suurem üllatus kui mulle. Talle öeldi ainult eesnimi ja ta oli kindel, et Anneli-nimelisi on maailmas veel. Aga võta näpust. Külani ei peagi kolm kilomeetrit jala vantsima, vaid saab koos kotiga balanseerida ATV pakiraamil. See pole tegelikult lubatud.
Elan omaette majas, kuhu voodite järgi otsustades mahub veel viis inimest. On küte ja kemmerg ja soe teevesi ja köögis veidi süüa. Vaade toast otse jäämäele.
Raiskan Teresa aega, lastes endale algatuseks teed ja siis lõuna nime kandvaid snäkke pakkuda. Saan soovitusi saarel hulkumiseks ja paugutaja jääkarude peletamiseks. Üksi ja ilma relvata külast kaugele siiski minna ei tohi.
Tagasi oma elamiseni orienteerudes tundub, et keegi on vahepeal varastanud ära osa aknaid ja kogu veemaja. Kuritegevust saarel Teresa sõnul ei ole, miska on ilmselt lihtsalt vale teeots. Selgub, et fotoaparaat on jäänud Teresa juurde. Sellele järgi minnes leian teelt telefoni. Grupp õlut joovaid mehi jäävad kadunud omaniku mõistatust lahendama. Tee kõrval vedeleb surnud hüljes.
Kohtun taas fotoaparaadiga ja ronin künka otsa. Seal on vaade, ristiga kivi, võililled, kellukad ja pääsusilmad. Päike sirab, tuult ei ole. Üle pea müriseb hepikopter, siis lennuk. Külas hakkavad uluma koerad. Teisel pool küngast on järv. Teen tiiru ümber järve, ronin teise künka otsa ja kohtun selle sillaga, mis pidi olema raja alguses. Ahah. Kirikut ei leia, see-eest leian prügimäe ja koerakutsikaid. Prügi ladustatakse küla kõrvale kivi taha, kust iga suurem tuul osa sellest üle saare laotab. Otsustan oma prügi Islandile viia.
Aeg võtta duši alla minemise varustus, et minna Teresa juurde pesema ja õhtusöögile. Tema majas on külas ainsana voolav vesi. Söök on hea ja lobisemisega läheb pikemalt. Teresa on otsustanud mõneks ajaks Kulusukki kolida.
Sadamas on ankrus Aurora, Arktika on kuhugi korraks ära läinud.


Eelmine
vahemaandumine Reykjavikis
Järgmine
päev Kulusukis

Lisa kommentaar

Email again: