tee tagasi põhja

Ärkan öösel, peas sõna "eksperimentaalmagamine".

Katse-eksituse meetodil tuleb leida asend, milles koikust välja pudenemine on kõige vähem tõenäoline. Kui konku uks loksutamise tõttu avaneb ja vastu vastasvoodeid kolksub, sirutuvad kahelt korruselt korraga kaks kätt ja virutavad ukse kinni.
Hommikul päike sirab, aga millegi huvitava tegemise asemel õõtsume jätkuvalt vee peal ja nii kuni homse hommikuni välja. Kui keeraksime sisse Ummiviki, jääksime sinna kaheks päevaks tormilõksu ja lubatud ajaks Kulusukki jõudmine muutuks kahtlaseks. Seega vaatame jälle ainult eemalt üle vee paistvat tumedat kolmnurka, mis on Kiataki mägi Nanseni poolsaarel Nanseni lahe ääres ja millest ka Nansen esimesel katsel abitult mööda triivis. Ka siis oli august, aasta oli 1888, jääd oli rannikul nii palju, et laev ei pääsenud ligilähedalegi ja Nansen koos oma kaaslastega telkis üle nädala jääpankadel.
Hommikusöögile eriti kedagi ei ilmu ja ka esimene lõuna pole palju rahvarohkem. Hiljem ilmuvad mõned inimesed siiski lagedale ja teise lõuna tarbeks kurname Veigaga koos spagetisid. Asjadel on laevas oma koht ja kõik nodi on kuhugi seotud, klammerdatud, riivistatud või lukustatud. Ainult inimesed taaruvad, klammerduvad käepidemetesse ja löövad ennast nurkade vastu ära. Kui kogu elamine heljub korrapäratult ringi, püüab pliidilt võetud makaronipott plagama panna ja mõlemat kätt asjatoimetuseks kasutada tahtev inimene peab püsti püsimiseks nõjatuma 45-kraadise nurga all millegi vastu. Järgmine laine paiskab kogu atraktsiooni ruumi teise serva.
Õues virvendab sinine vesi, selle kohal üksikud kajakad, pakpoordis lumes helendav rannik. Üks heeringavaal saadab meid veidi. Roolimajas on soe ja hea väljavaade, saan loetud suure jupi raamatut. Vastu õhtut lööb eespool särama üksik jääkamakas, madalale langenud päike valab läänekaarde laintele oranži ja kollast, teisele poole plekist halli.
Ilmneb, et me polegi tsivilisatsioonist nii eraldatud nagu pealiskadsel vaatlusel tundub. Radarilt jälgib meid pidevalt Islandi rannavalve ja Gröönimaa asjaomasele instantsile tuleb igal hommikul saata kavas olev marsruut ja eeldatav kohalejõudmise aeg. Kui pool tundi pärast teatatud aega meist midagi kuulda ei ole, käivitub otsimisaktsioon. Ühel õhtul juba jõutigi helistada ja uurida, mis lahti.

Eelmine
kõige kaugemal lõunas
Järgmine
Iqqatteq-Tiniteqilaaq

Lisa kommentaar

Email again: