tagasi tsivilisatsioonis

Öösel on korralik tuul. Sajab ka. Hommikuks on tuul ühe telgivaia lahti kangutanud ja sees on suht kitsas.
Otsustan, et paja alla tuletegemiseks on olud ebasoodsad ja pakin ennast telgis nii palju kokku kui ilma välja ronimata võimalik. Ehk siis telki pole võimalik selle sees istudes kokku panna.
Õues on pilv ja udu ja tuul. Norra ilm näitab mulle kõike, mida tal pakkuda on. Ma muidugi ei nuriseks ka täiesti üksluise päikesepaiste üle.
Olen ärganud sellise ajavaruga, et ka teotempol kulgedes peaksin jõudma üle kivide ja kaljude õigeks ajaks Karlebotnisse ja sealt edasi Varangerbotnisse bussi peale.
Jätkub turnimine põhja, esimene osa teekonnast mööda pea püstloodis kaljut jõe kohal, sest see sinder ei taha ikka veel kuhugi kaduda. Igatahes, ükskõik kumb kahest võimalikust jõest see on, üle ujuda pole hädavajalik. Karlebotnisse on ca 7-8 km. Peaasi, et töntskääbuste urgu ei kuku. Lõpuks saavad põhjasuunas kaljud otsa ja edasine kulgeb jõe kaldal kõverike kaskede vahel. Puude vahel väänlemine oligi veel proovimata.
Kuskil 4 km enne rannikut on tunda mere lõhna. Ongi nii nagu sai enne nalja tehtud - tuleb minna otse Põhja-Jäämereni ja keerata vasakule. Jõuan teele mingi maja tagahoovist kuskil 3 km Karlebotnist idas. Õnneks pole kedagi küsimas, kust ma välja ilmusin, sest siis peaksin vastama, et Soomest ja soomlased saaks veidriku maine. Aga saja kilomeetri peale ainult 3 km sihtmärgist kõrvale kalduda on esimeseks korraks hea tulemus. 100 km täitumise avastan pisut enne Karlebotnit kraavi serval jalgu puhates. Mööda asfalti on samm hulga kiirem. Karlebotnisse kokku on 103 km.
Kokkuvõte raja kohta: soomlased on iga kell paremad tähistajad ja kõvemad matkajad. Sest norrakad, valida kollane värv rajamärkideks kohas, kus leidub lademes sedasama karva kollast sammalt, no tõesti. Aga maastik on vinge, väga vahelduv. Ilus. Loomi ja linde lademes. Metsik koht.

Karlebotn on imepisike küla. Värvilised majad, mõned uued, mõned lagunenud. Valge kirik (vist on kirik). Meri. Tuul. Inimesi eriti pole. Pole ka sajanditevanusest turust mingit märki.
Edasi Varangerbotnisse. 6 km. Kiirtee ja pole mõtet hääletada, autod tuhisevad mööda nagu seisvast postist. Tallad on igatahes nagu nõelu täis ja teen selle kuue kilomeetri peale vist 6-7 peatust. Kaardil Varangerbotni kohta joonistatud ristis nööpnõelad peavad tähistama kohvikut. Enamuse teest motiveeringi ennast sellega, mida kõike ma seal tellin.
Viimaks Varangerbotnis. Bussini on poolteist tundi. Võtan kohvi, vett (jube janu) ja võiku. Ega muud siin pole ka (tegelt on, aga seda ma näen alles hiljem). Tädi on lahke ja lubab mul kohvi veel võtta. Pakin ennast lahti, panen telefoni laadima ja leian ka interneti.

Bussi ei tule. Lülitan oodates telefoni sisse ja äkki tabab mind arusaam, et ajavöönd võib seoses Norraga olla muutunud. Loodetavasti on nad ajast maas, Oslo on Tallinnast ju lääne poole. Telefonivõrgu otsimine võtab ilmatu aja. Jah, õnneks olen valvel tund liiga vara, mitte tund liiga hilja. Lähen vahelduseks bussijaama ees olevasse Itaalia restorani. Kui uksest sisse astun, on kaks teenindajat kohe valvel. Kohvi? Jaa, muidugi. Soovi peale maksta, teatab meesteenindaja, et ei, see on maja kulul. Miks? You're a traveler. Ahah. Küsib, kust pärit olen. Estonia, super, Tallinn, ajab mees pöidla püsti. Uurib, kas olen jala või rattaga ja pajatab, millised hulle ta juba näinud on. Edasi lõõbib kõigi külastajatega, seniks kui mina naudin tsivilisatsiooni. Tool. Laud. Muusika. Elekter. Inimesed.
Tunni pärast ehk siis kohaliku aja järgi 17:05 sean ennast jälle ootele. 17:08 saabub buss, otsa ees kiri "Tana Bru". Ebaloogiline. Juht teatabki soravas norra keeles, et tema tuli just Vadsøst ja tuleb teine buss, kümme pärast poolt. Veel ootamist. Vihma hakkab sadama. Vaadates ümberkaudseid tumedaid pilvi, tekib uus plaan. Mitte telkida auto kõrval Hamningbergis, vaid ööbida majas. Hotellis siis. Vadsøs sai üks igaks juhuks välja vaadatud. Ja siis, miks Vadsøs, parem juba Vardøs, see homme Hamningbergile lähemal. Buss saabub viimaks, peal paar reisijat. Veidi aja pärast on tee ääres tüdruk, kes soovib sõita kohta, millest juht midagi kuulnud ei ole. Otsib tükk aega nimekirjast taga. Siis on äkki bussis jube kärsahais. Juht jätab bussi seisma ja tormab kuhugi tahapoole, hakates kellegagi kurjustama. Talle vastab hääl justkui maa alt. Ahah, keegi teeb bussi vetsus suitsu. Juht käsib jama ära lõpetada. Aga mis siis, kui keegi laseb vetsus välja ekskrementidega seotud haisu, kas siis on ka buss seda täis?
Meri ja taevas on erinevates sinakashallides toonides, teisel pool laiub Varangeri poolsaar. Selle keskel värvilised pisikesed majad, osad murukatusega, mõjudes nagu kindlused keset sombust ilma. Tugevneb soov ennast duši all aurutada.
Vadsøs näen pisut vaeva, et leida Europcari, kuhu pidi keegi tulema minuga kohtuma pärast sulgemisaega, kella kaheksaks. Väljaprindil olev telefon ajab norrakeelset jura, täpset aadressi kirjas pole. Küsin lõpuks läheduses asuvast poest. Europcari kontor asub Varanger Auto AS ruumides. Omapäi ma poleks küll selle peale tulnud. Ukse peal on pisike Europcari kleeps. Olen 50 minutit liiga vara kohal. Näeb kõle ja lootusetu välja. Platsil seisavad rivis uued autod ja osad numbritega autod. Kõige väiksem numbriga auto on Nissan Micra. Tore, siis järelikult pole Toyota Aygo, vaid analoog. Sean just arvuti üles, kui saabub kaubik ja sellest väljub naisterahvas. Küsib, kas ootan autot ja ega ma väga ära pole külmunud ja kas mina ennist helistasin. Tema hakanud just joogat tegema. Täidab kiiresti paberi, kiidab Tallinnat. Esimest korda külastas Tallinnat sõpradega, teist korda viis lapsed. Kõigile väga meeldis, resideerusid vanalinnas. Uurib minu plaane ja lubab autot homme niikauaks kasutada kui tahan, peaasi et ülehomme hommikul kaheksaks tagasi on. Lisatasu selle eest ei ole. Lahe. Nagunii maksab autorent Norras päevaks sama palju kui Hispaanias nädalaks.

Tung põhja jätkub, seekord mööda enamjaolt nöörsirget teed, paremal vahutab jäämeri, vasakul laiub rohelus. Meri on ilmast hoolimata laiguti türkiissinine. Ilus. Põhjapõtradele lisaks jooksevad vabalt ringi lambad. Neil on isegi eraldi märk "lambad teel", pildil lammas koos tallega.
Vardøsse pääseb läbi 3 km pikkuse tunneli. Enne sinna sisenemist maandub minu kõrval pisike kollane lennuk. Linn tundub kena, peab homme lähemalt vaatama. Sõidan ehku peale edasi ja leian Vardø Hoteli. On tuba, aga köök on tänaseks kahjuks juba kinni. Võibolla on lahti kõrval asuv establishment. Lähengi siis joonelt ja ilma eelneva pesuta sööma. On lahti, leti taga ja köögis on neiu, kes üksinda sahmib ja higistab. Isegi vaba kartul maitseb hästi. Bruce Springsteen laulab jõest. Iseenesest kerkivad silme ette need jõed, millega olen viimastel päevadel kokku puutunud, alates viimasest, mille ääres hommikul turnisin, need kõik, millest üle ronisin või millest jõin, kuni selleni, kust ennast paadiga üle tirisin. Ja jälle, kuidas tegelikult oli olla või mida sai näha SEAL, ei saagi kirjeldada.
kommentaar travelpod'ist:

 Tubli oled! Reis on huvitav! Edukat lõpetamist! Lea, on Jun 20, 2012 at 03:45PM
Eelmine
peaaegu kohal
Järgmine
linnud ja Euroopa lõpp

Lisa kommentaar

Email again: