Hommikul tibab vihma, mis õnneks lõpeb enne kui hommikusöök.
Ületan silla ja leian teisel pool motoriseeritud transpordi jäljed. Usaldan neid ja liigun poolviltu oru teise kalda suunas, mööda kuivemaid kohti. Liustik tuleb järjest lähemale. Kui algab suuremat sorti jõgi, siis rada kaob. Jõge on siinpool kõik kohad täis, vesi hirmus külm ja sogane. St põhja ei paista. Aga pole õnneks väga sügav. Veidi siksakitamist, aga saab ilusti üle. Teisel pool on vägev kosk, mille saab nüüd ka ligidalt üles pildistada. Juba enne veeületamise lõppemist hakkasin märkama jalajälgi. Keegi on siit ka varem läinud. Kui majaga taas samal joonel olen, on kulunud viis kilomeetrit ja lahepõhi on jõega ühinemise kohas tõesti selline, et isegi mina julgeks siit üle minna. Aga ei hakka tagasi minema ja proovima.
Päike on välja tulnud ja elu nagu hernes. Istun kivil, söön mõnusat maiust ja näen, kuidas vesi vuhinal jõe suunas voogab ja mõne aja pärast lainetab äsjase kergelt ületatava maastiku asemel meri. Vau.
Kas nüüd edasi on lõpuks lihtne või on Islandi loodusel veel mõni vimka varrukas?
Ees paistab paar maja. Siinkandis on tsivilisatsiooni nagu muda. Ühe maja juures paistab ka inimesi, koer tuleb mind nuuskima ja perenaine selle pärast vabandama. Oih, ta arvas, et olen välismaalane. A ma olengi välismaalane. Saan kiita nii keele kui ka jalutamise eest, uuritakse, ega mul öösiti külm ei ole ja äkki on mul midagi vaja. Mul on üldiselt kõik olemas.
Lahe kaitsvast varjust välja minnes tekib tugev tuul, mis ongi pilved laiali tuuseldanud. Sildi lubatud ringvaatest paistab järjest suur hulk Hornstrandiri fjorde: Hrafnfjörður, Lónafjörður, Veiðileysufjörður ja Hesteyrarfjörður. Leirufjörður muidugi ka, aga see pole enam Hornstrandir. Jalgrattajäljed.
Mõned juba rutiiniks saanud jõeületused. Nende jõgede vesi, mis ei tule liustikult, tundub nüüd pehme ja mõnus. Vesi on ka väga selge ja põhi täis värvilisi kive. Kotkas hindab, kas ta jaksaks mind ära tassida. Õnneks on mul suur kott.
Siin on lai kivine rada, mis kulub ruttu. Üsna pea olen kohas, kus hakata vaatama ringi telkimiskoha järele. Jään raja kõrvale, mahajäetud maja lähedale, vaatega Lónafjörðurile.
Supp, pesupesemine, raamatulugemine. Saan Salka Valka läbi. Toas vedelemisest küllalt, lähen jalutama. Longin mööda randa ja korjan kive. Kott on juba palju kergemaks läinud. Paraku ei kaalu tühjad patareid ja loetud raamatud vähem kui alguses, neist saab lihtsalt ballast. Hrafnfjörður ja Lónafjörður on pilvi täis topitud.
Päike on välja tulnud ja elu nagu hernes. Istun kivil, söön mõnusat maiust ja näen, kuidas vesi vuhinal jõe suunas voogab ja mõne aja pärast lainetab äsjase kergelt ületatava maastiku asemel meri. Vau.
Kas nüüd edasi on lõpuks lihtne või on Islandi loodusel veel mõni vimka varrukas?
Ees paistab paar maja. Siinkandis on tsivilisatsiooni nagu muda. Ühe maja juures paistab ka inimesi, koer tuleb mind nuuskima ja perenaine selle pärast vabandama. Oih, ta arvas, et olen välismaalane. A ma olengi välismaalane. Saan kiita nii keele kui ka jalutamise eest, uuritakse, ega mul öösiti külm ei ole ja äkki on mul midagi vaja. Mul on üldiselt kõik olemas.
Lahe kaitsvast varjust välja minnes tekib tugev tuul, mis ongi pilved laiali tuuseldanud. Sildi lubatud ringvaatest paistab järjest suur hulk Hornstrandiri fjorde: Hrafnfjörður, Lónafjörður, Veiðileysufjörður ja Hesteyrarfjörður. Leirufjörður muidugi ka, aga see pole enam Hornstrandir. Jalgrattajäljed.
Mõned juba rutiiniks saanud jõeületused. Nende jõgede vesi, mis ei tule liustikult, tundub nüüd pehme ja mõnus. Vesi on ka väga selge ja põhi täis värvilisi kive. Kotkas hindab, kas ta jaksaks mind ära tassida. Õnneks on mul suur kott.
Siin on lai kivine rada, mis kulub ruttu. Üsna pea olen kohas, kus hakata vaatama ringi telkimiskoha järele. Jään raja kõrvale, mahajäetud maja lähedale, vaatega Lónafjörðurile.
Supp, pesupesemine, raamatulugemine. Saan Salka Valka läbi. Toas vedelemisest küllalt, lähen jalutama. Longin mööda randa ja korjan kive. Kott on juba palju kergemaks läinud. Paraku ei kaalu tühjad patareid ja loetud raamatud vähem kui alguses, neist saab lihtsalt ballast. Hrafnfjörður ja Lónafjörður on pilvi täis topitud.
Lisa kommentaar