pikk tee põhja

Kuna islandi keele õppimine on jätkunud, siis tuleb Islandile tagasi minna ja kui juba tagasi minna, siis on mõtet edasi õppida ja tundub, et sellest jamast ei saagi enam välja.

Kuigi Portugali lennupiletitega läks juba kehvasti, soetan siiski esimesel veebruaril uljalt pileti Reykjavikki ja edasi, samal ajal umbusklikult kõõritades nihelevatest vulkaanidest kõnelevate uudiste suunas.
Õhtul on põrand kaetud nodiga, nõutu mina istumas selle keskel. Ei mahu. Lõpuks mahub, aga liiga raske. Ma pole varem pidanud nii mitme päeva toitu kaasa vedama. Ilmakindel telk ja piisav kogus toitu tunduvad hädavajalikud. Komplektis üheteistkümne päevaga moodustub seega kotist tohutu pomm. Õnneks ei saa päevateekonnad olema pikad ja iga päevaga läheb kandam umbes poole kilo võrra kergemaks. Mugavustarvikud jäävad maha ja kaasa tuleb ainult üks raamat. Viimane asjaolu teeb mind veidi ebakindlaks.
Sean sammud Islandil elavate eestlaste eeskujul sadamasse, sest Island asub teadupärast keset merd. Tegelikult, kõigepealt merd mööda Helsingisse, sealt tramm nr 9 ja rongi abil Vantaale kohtuma Icelandairiga, jättes vahele Tallinna lennujaama. Järgmine kord jätan vahele ka teised lennujaamad ja lähen oma autoga, millesse annab paigutada korraliku reisiraamatukogu. Üksiti peaks see ka vähendama mu ökoloogilist jalajälge. (jaa, ma tean, et Island on saar)
Turvateadaanded järelevalveta pagasi pihta jäävad mulle nüüd ilmselt alati meenutama teatavaid järelevalveta apelsine.
Islandlased tähistavad täna kultuuri- ja iseseisvusliikumise tegelase Jón Sigurðssoni sünnipäeva. Nimetatakse ka Islandi iseseisvuspäevaks.

Järgmine
lõpuks

Lisa kommentaar

Email again: