baasis ja rannas

Õhtul on veidi sekeldusi.
Kui olen ennast magamiskotti keeranud, hakkab väljast kostma imelikke hääli. Peatselt kõlab ka korraldus "kõik välja, telk läheb!" Kes kargab välja paljajalu, kes aluspesus, et päästa köögitelk, mis katsub mööda randa minema kõndida ja on juba ümber ajanud poti õhtusöögi jääkidega. Mõned ripuvad nööride küljes, mõned tassivad juurde suuri kive ja ajupuid, üks kaevab. Sest meil on kamba peale ainult üks labidas. Köögitelgist saab tõeline kindlus. Pisemad telgid kõiguvad siia-sinna, püüdes pikali heita. Minu oma (Pärle oma) seisab üllatavalt kindlalt ja ainult laperdab natuke. Nöörid on mul Marcuse juhendamisel kindlalt maasse kaevatud ja pingutatud. Sees lebades on küll kohati tunne, et tuul kergitab mind maast lahti ja keegi viskab aegajalt justkui labidaga liiva katusele.
Tänaseks on meil kutse norrakate baasi. Kuna taksot ei saa, siis tuleb kaks tundi mööda teed vantsida. Grupp venib kaheksa kilomeetri peale väga pikaks, mis tähendab kiirematele tükki aega ootamist baasi väravas, kus nooled erinevate Norra mannermaa kohtade poole näitavad.
Vastuvõtt on sõbralik, kuid mitte eriti entusiastlik, sest esiteks on vahetused tänapäeval suhteliselt lühikesed, alates kahest kuust, teiseks käis paar päeva tagasi varustuslaev ja ka kruiisilaev, miska on baasielanikud inimesi näinud küll. Mind esitletakse kui erilist vaatamisväärsust mäkke ronimise pärast, võin omale suveniiripoest soetada vastavasisulise märgi ja raamatukogus elav internet ütleb, et olen üksiti ka kuulsaks saanud. Seda polnud iseenesest plaanis. Baasikülastuse parim osa on pakkumine kasutada dušši. Muidu on muuseum, tugitoolid, kohv ja kunstsammal põrandal. Turustatakse muuhulgas sokke, mis on ühekorraga nii kuivad kui ka puhtad. Luksuslik elu neil siin.
Puhtusest ja rõõmust särav seltskond suundub edasi eksploorima rannikut siitpoolt küljest. Rannik kubiseb musta värvi skulptuuridest ja kivikaartest, mille vahel möllavad lained. Kui mereäärt pidi ilma lendamata enam edasi ei saa, peame lõhnavate lillede otsas piknikku ja hargneme. Magnús ja Fred ronivad kõrgustesse, Marcus suundub teed mööda tagasi ja Martin murrab otse läbi saare. Lähen piki rannaserva tagasi, sest alguseotsa kivikaared on jäänud üle kontrollimata. Enne mereni jõudmist tõrjun ännide rünnaku ja saan siis kaasa elada Marcuse võitlusele samade elukatega. Tema karjed kostavad hästi üle samblase välja.
Leidub vägevaid kivikaari, pesitsevaid kajakaid ja rannalt teokarpe. Tagasiteel püüan kinni Magnúse ja Fredi ning jagame omavahel tooreid nuudleid.
Laagris on jõutud lõke üles teha. Sadakond aastat vanadest puudest. Õhtusöögi käigus leiutame antitolmu ja Erling otsustab oma kirjutatava raamatu pealkirjaks panna "Üles ja alla, sammal ja kivi". Vidar avab baari ja saab väga populaarseks. Lõkke ääres leiutatakse veel aku, mis tühjenemise käigus kaotab nii mahtu kui ka kaalu, ja mälukaart, mis pildistades raskemaks muutub. Rolf küll pakub, et aku kontseptsioon on juba olemas kütuse näol, samas pole keegi näinud starteriga kaamerat.
Kuivõrd päike ei looju ega tõuse, keerame veidi pärast südaööd magama. Helesinine meri taamal tõotab homme Beerenbergi vaateid. Mõnedel saarel käinud inimestel ongi mägi nägemata jäänud.
Eelmine
udus
Järgmine
tagasitee algus

Lisa kommentaar

Email again: