Látrar-Atlastaðir, 17,89 km

Öösel on tunne, et voodi on viltu.
Tuleb vara tõusta, sest palju on vaja toimetada. Süüa. Blogipostitused üles riputada. Asjad kahte gruppi jagada. Uurida matkal mittevajalike asjade hoiustamise kohta. Osta praamipilet.
Süüa saab pagariärist. Üks pagar on veel kinni, aga teine õnneks lahti. Kuidagi soe on õues.
Kehvikud elavad hostelis eraldi majas ja seal pole wifit. See tähendab, et interneti järele tuleb teise majja minna. Teine maja on lahti ainult siis, kui personal on kohal. Õhtul näiteks kuni kella kaheksani. Hommikul juba on lahti. Asetun vooluvõrgu lähedusse ja osutun olema Marcuse ukse taga. Tal on punane periood asendunud sinisega. Rehkendan, kui palju on vaja aega pakkimiseks ja praami otsimiseks ja on selge, et aega ei jätku. Blogi jääb omadega Jan Mayenile.
Tuleb grupeerida eraldi need asjad, mis ei tule Hornstrandirile kaasa. Sulgeda eraldi anumasse ja püüda kellelegi ajutiselt kaela määrida. Hosteli peamajas on neiu esimest päeva tööl ja jääb kuidagi kõhklevaks. Telefonikõne sellele, kes teab, ütleb, et hoiustada saab hotell Ísafjörðuris. Mis seal ikka. Sammun kohale ja annan pambu ära.
Kuna praami ajagraafik oli minu meelest reisifirma kodulehel, siis astun nende juurde sisse, et küsida, kust praam läheb. Üksiti saab sealt ka pileti osta. Ilmneb, et tagasitulemise kellaaja kohta on mul olnud ekslik ettekujutus, nagu tuleks praam hommikul. Tegelikult tuleb 6-7 paiku. Mis tähendab, et ma ei jõua Reykjaviki lennule. Lähen hotelli tagasi ja küsin, kas 1. juuli õhtuks on vaba tuba. See on hosteliga mingi üks süsteem ja voodikoht on olemas. Järgmiseks tuleb lend ringi korraldada. Pääsen internetti, aga kui pileti üks ots on juba kasutatud, siis netis midagi muuta ei saa. Helistan kuhugi, kus 20 euro eest pilet järgmiseks hommikuks vahetatakse.
Kappan sadamasse, leian paadi. Matkajaid on veel. Tuleb meelde, et Reykjaviki ööbimise võiks tühistada. Oleme veel levis ja on olemas bookingcomi äpp. Saab tühistatud, täitsa tasuta. Phuhh.
Sõidame vuhinal öösel tuldud teed tagasi. Graatsilise purjetamise asemel on nüüd vastu laineid lätsuv paat, niiet vesi igas suunas pritsib. Läbi märja akna paistab horisont nagu kardiogramm. Sajab.
Lähen maha Aðalvíkis Látraris. Teised matkajad, umbes kuus eksemplari, teevad sama. Tõmban vihmariided peale ja hakkan astuma. Kuidagi paaniliselt kulges see siiatulek. Aga siin on lokkav rohelus ja lilled igal pool. Hornstrandir on üks Islandi metsikumaid kohti. Teiste metsikute kohtade kõrval. Sakiline poolsaar loodenurgas nagu trolli jalajälg. Maismaaühendus muu riigiga puudub. Teid õigupoolest polegi. Tuntud matkaradade, teravatipulise Hornvíki kalju, eriti halva ilma ja polaarrebaste poolest. Üks rebane kohe ka tee kõrval askeldab, vaatab mind kahtlustavalt ja poeb urgu ära. Partidel on käimas võistlus, mitu tibu mahub ühele kivile. Rekord tundub olevat kuus.
Ülejäänud inimesed kaovad kuhugi ära. Ületan jõe, vaatan kaarti. Pagan, vale koht. Aga ilus sellegipoolest. Lahesopp, linnulaul ja veevulin. Jõgi tagasi forsseerida ja paremini peale passida. GPS siiski tunneb matkaradu, kui lähemale suumida. Õiges kohas pole midagi näha. Nojah, ju siis rada pole lihtsalt näha. Hakkan mööda gps-i punktiiri, sammalt ja kive astuma. Ilmuvad veel kaks kogu, on kuidagi kahtlevad, aga midagi küsima ka ei tule. Prantslased. Selge, nad ei oska küsida. Pistan nina gps-i ja tatsan edasi. Lõpuks leidub ka rada. Prantslased sügavad teeveeres kukalt ja kaovad.
Rada läheb üles. Kus tal mujale ikka minna. Tuleb udu. Pool vaatamisväärsustest kaob selle sisse või taha. Ja rada kaob ka ära. Seal, kuhu gps-i järgi peaks minema, on järsk valge sein. Otse pilveni. Müttan mõtlikult ühele ja teisele poole, aga kaardi järgi ei ole ei ühelt ega teiselt poolt midagi head loota. Jooksen seinale tormi. Pooleldi neljakäpakil kulgeb tormijooks mõõduka aeglusega, igas suunas valge väli. Lumi pole väga pehme, mistõttu jalad sisse ei vaju ja on veidi libe. Viimaks tekib nähtavus ja paremal üleval tundub olema inimtekkeline kivikuhi. Juhhuu. See rada pidi olema tähistatud kivikuhjadega. Udu on nii tihe, et järgmine kuhi vaevalt paistab. Tõenäoliselt on ümberringi rabavad vaated, aga ma ei näe midagi. Ehk siis pole siin midagi vaadata. Tõus muutub lamedaks platooks ja seejärel järsuks languseks. Aeg-ajalt nagu kuuleksin kedagi rääkimas. Siin võiks olla kahekümnepealine hiinlaste turismigrupp minust saja meetri kaugusel ja ma ei saaks midagi aru.
Allpool on jälle hulgem lilli. Kurerehasid, tulikaid, tupp-villpäid, võililli. Ja rada kadund. See tähendab palju paksu märga rohtu. Jämedamat sorti oja. Läbimiseks tuleb saapad-sokid eemaldada. Ei ole just väga soe. Ja kõik on vastikult märg. Eespool peaks olema laguunisarnane moodustis, mida saab mõõna ajal läbida, muul ajal tuleks ringiga minna. Väga lai vesi. Ilmselt ka külm. Ringiga minek võtaks paar-kolm tundi. Kell hakkab üheksa saama. Vee teisel kaldal peab olema hädaabimajake. On näha liivapaljandikke ja tundub, et kui ka mõõna pole, siis on pole vähemalt ka erilist tõusu. Liiv on kõva. Kuna kõik on nagunii märg, otsustan proovida. Igaks juhuks eemaldan kõik püksid peale aluspükste. Saapad ka. Jõuan kuskil poolele maale, kui vesi hakkab vastu tagumikku käima. Neetud, ikka tagasi. Kahlan aga veidi ehku peale ülesvoolu ja proovin sealt. Jõuan veidi kaugemale. Aga ikka läheb liiga sügavaks. Põhi on kuidagi imelik, nagu elaks seal keegi. Parem mitte vaadata. Mõned mudased kohad, hirmus. Teisel kaldal on kaks inimest. Lõpuks jõuan kohani, kust saab läbi. Teisel pool on kiviriba, aga tiirud on otsustanud, et selle riba peale ei tule ma mitte. Pikeerivad kurjalt pea kohal. Lähen siis veidi edasi, vähemalt olen üle. Põhi on nüüd kivine ja kivid on libedad ja valusad. Panen saapad jalga. Need on nagunii läbimärjad. Saan kaldale ja hakkan riideid tagasi installeerima. Kaks inimest osutuvad kohalikeks poisteks, teatavad, et esimesest majast, mis eemal paistab, võib küsida laagriplatsi kohta. Võtavad roostikust kanuu ja sõidavad laguunile. Neetud. Pardiparv lendab minust peaaegu läbi.
Majadeni on hiiglama pikk maa ja nüüd on ka üsna külm. Maapind on lilleline ja väga märg. Jõuan esimese majani poistega samal ajal. Majas eluneb mees, kes rõõmsalt teatab, et telkimiskoht on umbes 700 meetri pärast, seal on kemmerg ja jooksev vesi. Vesi jookseb siin jah igal pool täitsa puhta muidu mäest alla. Uurib, kust ma pärit olen ja nendib, et siis meie ei astunud Euroopa Liidust välja. Ei jah, me astume ainult sisse igale poole.
Kuigi telkla poole peaks minema rada, jätkub samasugune märgmaastik. Olen sunnitud läbima veel ühe õue, kus pesitsev meesterahvas arvab, et vabalt võib hädaabimajakeses ka olla. See oli mul nagunii plaanis. Mul on kange kuivamisehäda. Nüüd on vesi selgelt probleemiks.
Maja on asustamata, külm, varustatud nõude, voodi, magamiskottide, patjade, vihmariiete, villaste sokkide ja satelliittelefoniga. Kõike seda mul vaja ei ole. Võtan märjad riided ära, panen jalga kuivad sokid. Söök, kuum tee. Keeran ennast magamiskottide sisse. Olin esiti plaaninud magada põrandal, aga samas, miks mitte voodis. Ehitan omale pesa ja naudin seda, et varbad on soojad ja kuivad.
Eelmine
tagasitee keskpaiga teine pool
Järgmine
Atlastaðir-Búðir, 18,86 km

Lisa kommentaar

Email again: