veel ja veel

Õhtul päästan majja vale ukse juures võtmega askeldava noormehe, kes osutub elama minuga samas toas.
Tema päritolu kohta ei saa ma midagi teada. Naeratame üksteisele kohmetult, kui kokku satume, aga üldiselt väldime kokkupuuteid kui vähegi võimalik. Aga ma usuks, kui ta väidaks, et on Haidor Laimets.
Õhtusöögiks on valida, kas hamburger bensujaamast või hamburger mujalt. Pärast loen läbi raamatu (hea raamat!) ja alustan uut. Puudest.
Öösel ärkan paar korda ja läbi pitskardina on näha, et öö otsa paistab päike. Milline raiskamine.
Pagar on kell kaheksa juba lahti. Jään endale kindlaks ega räägi hommikusöögi tellimise käigus sõnagi inglise keelt. Müüja siis lõpuks ka ei räägi.
Reisiputkas istub sama haidorlaimetsakujuline noormees, kes osutub prantslaseks. Valdab vabalt prantsuse keelt. Tõenäoliselt. Muude keelte osas on umbkeelne, mis teeb temaga suhtlemise veidi keeruliseks. Võtab vee peale kaasa terve seljakotitäie fotovarustust. Veekindlat ümbrist selle värgi jaoks tal kaasas pole, millest järeldan, et ta on kas algaja pildistaja või pole varem kajakkinud või mõlemat.
Viguri saarele sõitmise grupis rohkem kedagi polegi. Peale giidi, kelle nimi on võibolla Gunnar. Võibolla ka mitte. Tutvustamisprotseduuri ei esinenud. Valdab vabalt islandi ja inglise keelt, aga ei räägi eriti kumbagi, vaid eelistab vait olla. Mõistlik.
Tiirutame bussiga esmalt mööda fjordide servi, kanuud sabas, kuniks Vigur paistma hakkab. Lihtsalt peab minema saarele, mille nimi on Vigur. Pealegi on seal maailma kõige väiksem postkontor. Wollile teadmiseks, et Islandil antakse ka kajakkijatele kuivülikond. Ainult pea- ja jäsememulke ei pakita nii veekindlalt kui snorgeldades.
Vesi on väga läbipaistev. Kivid ja korallid islandi moodi. Taevas pole ühtegi pilve, isegi otsides mitte. Tuul on vähene.
Aerutame fjordist välja. Edasi on veidi rohkem tuult ja lainet. Gunnar kahtleb korraks, kas saarele ikka minna. Kui tuul tõuseb, võime sinna lõksu jääda. Muidu poleks sellest midagi, aga ma pean ju kella seitsmeks Ísafjörðuris tagasi olema. Võtame riski. Laine pole hetkel isegi minu jaoks suur, kes ma muidu merd umbusaldan.
Ringiratast ujuvad pardid, lunnid ja muud lendavad tegelased. Tiirud süstivad kalade järele. Hüljes pistab uudishimulikult pea kahe laine vahelt välja.
Saarel on paar maja, lapsed rannas ja merelinnud igal pool. Majade katustel, aia otsas, murul ja kividel. Peame ühel sõbralikul rõdul piknikku ja joome kohvi. Päike küpsetab ja tihedas veekindlas pakendis muutub olemine järjest niiskemaks. Muru rohetab, linnud kisavad. Siin võiks nädalaid istuda. Prantslane on juba süvenenud rannal kivide pildistamisse ja ega ma ka parem pole. Gunnar kupatab meid viimaks kajakkidesse tagasi.
Tagasiteel muutub Gunnar jutukamaks. Ta on neli aastat õppinud, et giidiks saada ja naudib igat korda, kui kajakkima või kuhugi läheb. Siggi on tema isa parim sõber.
Fjordis tagasi, tõuseb tuul. Õõtsume küll ka aeg-ajalt niisama ega kiirusta kuhugi, aga pärast randumist ütleb Gunnar, et praegu ta enam vee peal olla ei tahaks. Napilt läks.
Pakime kolad kokku ja sõidame tagasi. Neid vee kammitud mustriga mägesid ma näen veel õnneks pärast iseseisvalt ringi sõites ka.
Leian suppi pakkuva asutuse. Õlut pakutakse ka, sõna otseses mõttes. Ja kuulen, kuidas kohvikupidaja soovitab turistidele head kalarestorani ja tai restorani. Nii et siin on ikkagi korralikke söögikohti. Tai restorani ma tegelikult ka eile nägin, aga kuna seal parasjagu kedagi söömas ei olnud, tundus asi kahtlane.
Jäätis kaasa ja suund sadamasse. Seltskond tundub koos olema ja ajab kail juttu. Eile nähtud jaht polnud ikka see, millega sõidame, õige on pisut väiksem. Kõik peale. Ennist nähtud naisterahvast pärast siiski paadis pole, ju oli saatepersonal.
Tutvumisring. Neli sakslast, Marcus, Martin, Karl-Heinz ja Rolf. Rolf Stange on Jan Mayenist raamatu kirjutanud ja sõidab saarele eiteamitmendat korda. Ameeriklane Fred, inglane Dominic, norrakas Erling. Ja Siggi ja kaks giidi, Vidar ja Magnús. Viimane on nõus kohe suhtlema islandi keeles.
Igaühel on saarele minnes oma agenda. Rolf on saarefanaatik ja pole selle lõunapoolses osas eriti käinud. Martin ja Fred on vulkaanihuvilised. Erling tahab minna oma riigi sellesse ossa, kus enamus norrakaid käinud pole. Marcus tahab näha ja pildistada austerlaste polaarjaama jäänuseid aastast 1882. Ülejäänud põhimõtteliselt tahavad minna kohta, kus pole palju turiste.
Võtame kütust, sest tuulega tundub vähemalt sinnasõidul nadi, ja müristame ookeanile vastu. Madalas päikeses helendavad mäed on väga selgete piirjoontega, kajakad tiirutavad lootusrikkalt ümber paadi. Jõuame tuulekoridori enne Hornstrandirit ja paat hakkab küljelt küljele kiikuma. Õõtsun ninas kaasa ja kui viimaks selja taha vaatan, näen ainult Siggit rooli taga. Ülejäänud on kajutisse kadunud. Roolimist tegelikult eriti ei toimu, sest paat sõidab autopiloodil. Naljakas on vaadata, kuidas justkui kummitus rooli keeraks.
Hornstrandiri varjus on jälle vaiksem. Ees on tumelilla müür. Pilv või udu. Laine on nüüd otse vastu, paadi nina tõuseb ja langeb suure plärtsuga.
Kell on peale südaöö, sõrmed on hakanud külmetama. Joon tassi teed ja suundun magama. See ei ole lihtne ülesanne, sest esiteks õõtsub kogu elamine korrapäratult siia-sinna. Teiseks on ruumi väga vähe. Õpin näo pesemise ajal põlvedega kraanikausialusest kapiuksest kinni hoidma. Segadust suurendab kõverpeegel, milles seljatagune üks väändub üles paremale, kuigi mina paistan otse. Uksele peale vaadates pole sel häda midagi, korralikult täisnurkne. Uinumine võtab veidi aega, sest kord on jalad kõrgemal kui pea ja siis vastupidi, lisaks kaob voodi vahel selja alt ära ja siis surub ennast jälle vastu mind. Vähemalt on soe.
kommentaar travelpod'ist:

 Superlahe!!! Eriti mitterääkivad inimesed ja muud Vigurid. From Grete, on Jul 6, 2016 at 03:17PM
Eelmine
põhja
Järgmine
esimene päev merel

Lisa kommentaar

Email again: