lumes

Hommikul kell kaheksa ehk pärast hommikusööki kohtume oma supersõidukitega. Kaks maasturit ja üks bussilaadne asi.
Selle auto juht, kuhu istun, Láki, on nõus minuga islandi keeles rääkima. Lõpuks ometi keegi.
Kose tagaukse juurde viiva tee ette on läheduses elav talumees eile lisaks sildile tee suletuse kohta ka ketid vedanud. Pärast seda kui ta järjekordseid turiste Toyota Yarisega pidi sealt välja õngitsema. Sest mis siis, kui on kirjas, et tee on suletud, me läheme ikka. Ja me oma supermasinatega läheme ka ikka, sõidame teesulust lihtsalt mööda. Öösel on olnud umbes seitse kraadi külma, taevas on selge ja koorik lume peal kannab väga hästi. Mõtlen, mis konditsioonis lumi sellise päikesega küll tagasisõidu ajaks on. Koseni on 25 kilomeetrit. Ei lähe väga kaua, kui meie auto ühest madalamast kohast läbi vajub. See sikutatakse kärmelt välja. Lume all on korralik kogus vett ja nõgudes lumi selle võrra õhem. Sõidame vahelduseks tee kõrval. Mitte et maastikus erinevus tee ja teekõrvase vahel väga suur oleks. Üks suur valge väli kõik. Nüüd vajub läbi buss ja selle välja udimisega on juba rohkem tegemist. Esimesel korral. Teisel korral kaks maasturit enam hakkama ei saa ja appi kutsutakse kolmas. Mida rohkem tirimist, seda hullemini buss sisse vajub ja seda suurem bassein kogu tallermaa keskele tekib. Lumi muudkui sulab. Tee peal ees paistab suur sinine liuväli. Sealt me läbi ei läheks, isegi bussita mitte. Tualetti tuleb jalutada täpiks tõmbumiseni. Jagatakse võileibu ja kuuma vett. Neli autojuhti on põlvini vees ja kühveldavad lumesegust veesodi auto alt välja. Turistid ei jaksa toimuvat paar tundi hiljem isegi enam pildistada mitte. Aga hõisetega tervitatakse seda, kui buss lõpuks kõigi nelja rattaga lumel seisab. Ei läinud poolt päevagi.
Ligineme siis kosele ikkagi sealt, kust kõik teised. Lohutuseks antakse räätsad. Láki pole midagi sellist kunagi kasutanud ja on vaimustuses. Spurdime teise juhiga kõige ees minema, sest ülejäänud on kuidagi aeglased. Jälle võimalus islandi keelt praktiseerida.
On kaks koske, Selfoss ja Dettifoss. Teine suurem kui esimene. Esimesel on ägedam kanjon ja teine oleks teiselt kaldalt tõesti paremini näha. Veepiiskadest moodustub kose kohale vikerkaar. Lumi on kohati 2-3 meetrit paks, aga kannab hästi pinnal. Minuga koos kappav autojuht proovib, kas jää ka kannab, aga ei kanna mitte. Ka jääalune vesi ei kanna ja on lisaks kõigele korralikult sügav. Tüübi veest välja tirimine on päris keeruline, sest mul on ühes käes statiiv ja ta on must umbes kolm korda raskem. Terve ülejäänud tee arutab ta, milleks see kõik hea võis olla ja kui tore, et ta enamuse oma lollustest on jõudnud enne facebooki ja youtube'i ära teha. Lisaks kannatab ta värske tattoo ja villase kampsuni kombinatsiooni all.
Enne õhtusööki võivad soovijad minna päikeseloojangut pildistama, aga jääme veidi hiljaks, sobivat ümbrust ei leia ja tšillime lõpuks lihtsalt baaris.
Õhtul näidatakse veel veidi virmalisi.
Eelmine
veidrad maastikud
Järgmine
grupireisi lõpp

Lisa kommentaar

Email again: