vihm

Sajab nagu lubatud. Vihma.
Keeran endale külmkapis leiduvast kraamist kokku omleti tomatitega, kohvi ja jogurti. Kõrvaltoast laekub kööki iirlane, kes reisib ühistranspordiga ja kellel oli eile õhtul häda kergemeelselt soetatud viskiga, mida ta ei saa lennukisse kaasa võtta. Jah, inimesed peaks enne alkoholi ostmist järele mõtlema. Olimegi kogu majas kahekesi, st meil mõlemal oli privaattuba. Meeldiv.
Sõidan Djúpalónssanduri randa. Tuul on nii tugev, et seda on näha üle välja tuhisemas. Parklas raputab autot ja peksab vett vastu aknaid. Vähemalt tagaklaasi saab nüüd puhtaks. See oli pärast eilseid kruusateid korralikult sopane ja puhastusvedeliku puristaja jaksab puristada ainult akna alumisse poolde.
Riietun autos vihmakindlalt, sest pole usutav, et seda oleks võimalik välitingimustes edukalt teha. Vee suunas läheb kulgemine üsna libedalt, sest tuul on tagant. Aga nii kui ringi keerata, peksab vihm valusalt vastu silmi, hingata on raske ja telkmantel läheb tuuleloheks. Korjan mõned ümmargused lapikud kivid raskuseks kaasa. Rand on muidugi vägev. Lisaks seinägematutele laavamoodustistele on kõik vihmaga läikiv ja sätendav. Kuuma laava sattumine külma vette on andnud tulemuseks midagi õnnetina valamise sarnast. On ka selge, millist tulevikku see Islandile ennustas - tohututes kogustes turiste. Ühtäkki on kogu rand värvilisi jopesid täis, aga need kaovad sama ruttu kui tekkisid. Rannas on lisaks laavakujudele nn tõstekivid, mille abil kalameeste paati sobivust mõõdeti. Neli tükki, massidega 23st kuni 154 kiloni. Jaksan kõiki vähemalt loksutada.
Plaanin edasise osa päevast veeta siseruumis. Esimeseks siseruumiks on Vatnshelliri koobas. Sinna lastakse talvel turiste kolm korda päevas, kell 13, 14 ja 15. Kell on parasjagu pool üks ja koobas siinsamas. Autosid koguneb, saabuvad ka kaks giidi, kasseerivad piletiraha, jagavad kõigile kiivrid ja taskulambid ja siis tuleb pugeda läbi lume keerdtrepini, mida mööda maa alla laskutakse. All on laava voolamise urg. Siinse kandi kõige suurem koobas, 200 meetrit pikk. Sisustus on tagasihoidlik, mõned laavasambad, üks trolliirvitus, helendavad bakterid ja tilkuv vesi. Giidil on veidi ärritav kõnemaneer. Kõige lahedam on see, kui kõigil palutakse taskulambid ära kustutada ja vait olla, et kuulata koopa muusikat. Totaalne pimedus. Solin. Vee tilkumise järgi saab öelda, kuhu suunas on koobas pikem. Nii on see olnud 2000 aastat.
Järgmine siseruum on Hellnari kohvik-söögimaja Prímus, mis teeb halva ilma pealt korralikku käivet. Loen läbi suure jupi Jules Verne'i maa keskpunkti mineku loost. Keskpunkti viivat mulku sai ju just nähtud. Terve tänane tee kulgeb ümber liustiku, mille all magab vulkaan, mille kaudu keskpunkti pääseb. Teemakohane kirjandus oli Reykjavikis vabamüügis.
Edasi tegelen sellega, et vaadata üle ja jätta meelde kohti, kuhu parema ilma korral pildistama tulla. Neid koguneb palju. Vihm on nii tugev, et kohati tundub maastik lage, kuniks kusagil kõrgemal ilmneb pilve taga pinnavorme.
Otsetee hotelli suunas on täna lahti, eile oli teisel pool tõke ees. See läheb üsna liustiku lähedalt läbi poolsaare. Eriti midagi ei näe. Kõik on valge. Ja mind loetakse üle. Igal teel on veebikaamera, mis lisaks pildi näitamisele loendab autosid ja netist saab vaadata, mitu autot on kaamera eest viimase kümne minuti jooksul ja alates südaööst läbi sõitnud. Teisel pool tagasi, pole seal enam neid mägesid, mis eile alles olid. Näiteks selles kohas, kus üks kaasturistidest oli kriitikavõime täielikult minetanud, parkinud auto keset silda ja roninud teisele poole piiret pildistama. Telefoniga.
Paras aeg minna Ólafsvíkki ujuma. Või pigem kuumas vees istuma. Kuumas vees istub juba kolm meest ja nad arutavad selle üle, et kodus oleks kuumaveeauku kallis pidada, lihtsam on ujulasse tulla. Üks käib kolm korda nädalas. Teine tahaks käia hommikuti, aga siis on kiire tööle. Ujulad on muidu üldiselt lahti kuuest hommikul kuni üheksa-kümneni õhtul. Edasi läheb jutt sellele, milline auto on hea ja kui palju autod maksavad. Ja millal puhkus on. Blond mees sõidab juulis Poolasse. Muidugi, sellepärast oligi tema jutust keeruline aru saada. Tegemist on raskekujulise poola aktsendiga. Vihm sajab pähe ja moodustab minu ümber erineva läbimõõduga kontsentrilisi ringe. Pärast veeprotseduuri on soe ja mõnus.
Soetan kõrvalkülast produkte, sest külmkapi sisu ei tundunud sinna alles jäänud osas usaldusväärne. Mõned asjad juba loopisin hommikul prügikasti. Kui ma jätsin poe ees auto uksed lukku panemata, siis islandlased jätavad ka mootori käima. Seisabki poe ees rivi autosid, kõigil mootorid käivad, tuled põlevad ja kedagi sees ei ole.
Hostelisse saabuvad uued inimesed. Hollandist.
Eelmine
poolsaarele
Järgmine
kallasrada

Lisa kommentaar

Email again: