esimene päev Grímseyl

Pressin end läbi tuule ja vihma kirikuni. Siin on ilus väike kirik, mille sees Leonardo da Vinci maali koopia. See, kus 12 tüüpi on tellinud laua 24-le. Piiblitsitaadiks on valitud Jeesuse tõdemus, et üks nende seast ta ära annab. Huvitav, millele see peab vihjama? Et nii väiksel saarel kõigi pättused kohe teada on? Tuul ragistab ümber kiriku ja lambid laes kõiguvad veidi.

Sildi järgi peaks kahest neljani ujula lahti olema. Helistamise peale sõidab kohale naisterahvas, kes seletab, et ujulat küttev elektrijaam on katki ja ujula seetõttu suletud.

Ülejäänud päeva saab rahulikult toas raamatut lugeda. Muuhulgas ühe Husavíkist kaasa saadud raamatu läbi lugeda. Internet ütleb, et minu kiusamiseks on avatud järjekordne pikk matkarada. Ranniku matkarada on nüüd lõplikult ära tähistatud.

Kuna ka kaasturist Mark on olnud huvitatud kella seitsmesest õhtusöögist, asume paar minutit enne seitset restorani poole teele. Vahetult enne meid siseneb keskealine paar, kes tuppa saades võtab üles laulujoru. Svavaril on sünnipäev. Turistidele pole isegi püütud eraldi lauda katta ja meist saavad sujuvalt sünnipäeva kontvõõrad. Arusaamatu, kuidas kümme inimest suudab sellist lärmi tekitada. Seltskonna noorim on 5-aastane Konrad, kellel on mitu jalaga löödavat palli. See ei saa hästi lõppeda. Esitatakse kohalikku klatši, meenutatakse vanu aegu. Söögiks pakutakse igasuguseid linde, joogiks kohalikku napsi suhkrujoogiga, veini, siis maitstakse pudelitest, mis ilu pärast reisidelt ostetud, siis saabub kohalik naps ilma suhkrujoogita ja lõpuks läheme õlledega Unnuri ja Svavari koju järelpeole, et Konrad saaks magama minna. Konrad hakkab telekat vaatama.

Saarel on praegu 16 inimest, sealhulgas Taani ja Eesti päritolu turistid. 80 on turismibrošüüri vananenud ja suvistel elanikel põhinev number. Hobuseid on 21. Kooli sel aastal ei avatud, sest ühtki last polnud sinna võtta. Ei tea veel, mis siis saab, kui Konrad järgmisel aastal kooli peab minema. Lõunas välja mõeldud kohalik vaatamisväärsus kohalikele ei meeldi. Mõeldi välja pöörijoone õige asukoha tähistamiseks suur muna, mille kohalikud pidid pidulikult kohale veeretama. Läksid kohalikud siis praami vastu ja said teada, et muna on 8-tonnine betoonist jurakas. Jurakas on külast nii kaugel, et tõmbab päevaturistid teenuste juurest ära. Korduvalt imestatakse selle üle, et taanlane ja eestlane islandi keelt räägivad. Mark räägib muidugi tunduvalt paremini kui mina, sest ta on siin juba kaheksa aastat elanud. Esitatakse tuttava kõlaga lugu, kuidas mõned juba 40 aastat Islandil elavad inimesed ei ole keelt ära õppinud. A mis nad siis räägivad nii varmalt inglise keelt.

Külalistemajja tagasi laekume lõpuks kella kahe paiku.