jalutuskäik Húsavíkuskála-Loðmundarfjarðarskála

Veedan hommikul paari peatüki jagu aega Ecoga. Maad on mööda kruusateed 14 kilomeetrit, mis võtab kirjade järgi aega viis tundi. Vihma kallab ega ole teada, kas saan järgmises peatuspaigas sama mõnusalt toas istuda. Pole vaja liiga vara kohale jõuda.

Kui 12 ajal ennast lõpuks välja ajan, on vihmavahe. Ümberringi on kahtlemata hunnitud vaated, mis pilve taha peidetud. Edaspidi õieti ei saja, vaid tuul ajab pilve üle tee edasi-tagasi. Tee kerib kuhugi üles ja teiselt poolt alla. Aimub lahte. Siinpool on kuivem, aga lahepõhjas ootab pilv nagu sein. Laht lõpeb laguuniga, vastaskaldalt vaatab vastu Gunnhilduri-nimeline vahva mägi.

Hakkab kohe ka korralikult sadama. Täpselt nagu oligi plaanis: kruusatee selleks päevaks kui vihma kallab. Ei kao rada käest ega saa jalad väga märjaks. Tossud peavad üllatavalt hästi vihma, varbad on nende sees kuivad ja soojad. Kuni on vaja läbi vee jalutada. Võeh. Samas soojenevad jalad taas mõne hetkega ja vett jääb talla all iga sammuga vähemaks. Hoolimata vihmast hakkavad jalanõud pealt kuivama.

Kui hütt juba eemal paistab, sõidab mööda auto, tagurdab ja küsib, kas lähen sinna ja kas tahan peale tulla. Miks ka mitte. Viimased kolm kilomeetrit sõidan seega kuumaksköetud autos kahe tüübiga, kes maja juurde mingeid parandustöid lähevad tegema. Lubavad homseks paremat ilma. Lugu lõpeb sellega, et kamin pannakse kütte, sööme koos lõunat ja joome kohvi. Või pigem lasen endale süüa teha ja joon osa nende kohvist ära. Vanem mees teab lisaks Siggile ka suusagiid Rakelit, kellega eelmisel kevadel Hornstrandiril suusatamas käisime. On ka kõvasti mööda Hornstrandirit rännanud ja veame kaardil õhinal näpuga, kust kelle milline matk on läinud. Annab meiliaadressi, kuhu võib saata soovi vabatahtlikuna majakest valvata. Noorem mees ei jäta imestamist, et olen nii väikese rahva keelt õppinud ja püüab minu eluloos mingit selgust saada. See viimane on mõistagi keeruline isegi eesti keeles.

Mehed lähevad tööle. Tuba on köetud nii palavaks, et tuleb osa riideid maha võtta. Leian riiulist piirkonna kohta kirjutatud raamatu, kus lahtesid nimetatakse idafjordide Hornstrandiriks (lk 33, Ferðafélag Íslands árbók 2008). Samamoodi on pea kõik talud hiljemalt eelmise sajandi keskel maha jäetud ja enamuse neist on loodus täielikult lammutanud. Matkaradade kaardil on iga vana talukoha juures aastaarv, millal see maha jäeti. Raamatus on pilt kohalikust haridustegelasest, kes elas kohas, millest just mööda tulin. Silt ütles: Seljamýri, kokku kukkunud aastal 1942.

Siia juurde sobib Gyrðir Elíassoni luuletus Eyðibýlið:

Rökkvað 

undir fjallinu 

og lasleg hús 

biða eftir 

fólki 

og dýrum 

Sem koma

aldrei 

aftur

(Hämardub mäe all ja hädine maja ootab inimesi ja loomi, kes ei tule kunagi tagasi) 

Lisaks selgub, et Hvítserkur on väga eriline mägi, mida käiakse vaatamas isegi sinna otsa ronimata. Lühidalt võib selle kokku võtta umbes nii, et kirusin eile kivihunnikut, mille vanus on 12-126 miljonit aastat. Idafjordid on Islandi kõige vanem piirkond.

Saabub pargivaht koos kahe musta koeraga ja töömehed lahkuvad, pestes enne viksilt nõud ära ja soovides mulle head edasist matka koos hoiatusega, et homne jupp on kehvalt märgistatud ja eksimisoht suur. Panen mõned punktikoordinaadid gepsu. See on esimene jupp teekonnast, mida gepsukaardil tähistatud ei ole.

Hoian kaminas tuld all, toites seda kokkuhoidlikult ühe halu kaupa. Puud tulevad Hengifossi lähedalt, kus ma suure hulga puude üle imestasin. See on Islandi suurim metsaala, aga seal kasvavad puud on imporditud.

Islandikeelseid juturaamatuid siin ei leidu, selle asemel leian „lihtsa inimese loo“, Robert Seethaler „Ein ganzes Leben“.