liustikud

Hommikul paistab päike. Ei või olla.
Sõidan veel lääne poole, sihiks Sólheimajökull ehk päikese kodu liustik. See on järgmine Islandi liustik, mis kaob. Talle on ennustatud veel 20-30 aastat. Esimene liustik suri Islandil aastal 2014 ja 18. augustil sel aastal pandi talle peaminister Katrín Jakobsdóttiri ja endise Iirimaa presidendi Mary Robinsoni osalusel mälestustahvel. Okjökull ehk ikke- või kaelkooguliustik. Liustikke on Islandil tegelikult ka varem surnud, aga Ok oli esimene, millel oli nimi. Liustik on surnud siis, kui lume raskus seda enam voolamas ei hoia. Kõik Islandi liustikud on praeguse prognoosi kohaselt kadunud järgmise 200 aastaga.
Islandlased suhtuvad liustike kadumisse mitmeti. Vanemad inimesed on mõned isegi rõõmsad, sest siis ei ähvarda enam vulkaanipurske järel ümbruskonda jökullhlaup ehk tohutu pahmakas vett, mis liustiku alt valla pääseb ja kõik minema pühib. Teisalt seostab suur osa islandlasi liustikke tugevalt kohaliku identiteediga. Need on emotsioonid. Praktilise poole pealt mõjutab liustike kadumine hüdroenergiat, kalandust, joogivett ja turismi. Kõiki negatiivselt.
Teen parklas kiire hommikusöögi. Telkimisplatsil pakkides tundus, et läheb kiireks ja bensujaama kohvik polnud veel lahti. Inimesi ja autosid on vähe. Päike soojendab selga.
Veidi enne kümmet hakkab kollase bussi ümber liikumine. Turvainstruktaaž, varustuse väljajagamine. Giidiks ja kamba kantseldajaks on Maxim, Bulgaariast. Elab Islandil juba kolm aastat ja oskab liustiku kohta nii mõndagi öelda. See kahaneb nädalatega. Nädalatega. Kassid paneme alla kohas, kus kaks kuud tagasi oli veel jää. Kiiver peab olema peas, sest vahetult enne liustikku on aktiivne kivivaringu piirkond. Enne liustik toetas mäge, nüüd tuleb vihmaga kõik robinal alla. Mis tuletab meelde hiljuti uudistes olnud lõiku, et siinsamas läheduses Tungnakvíslarjökulli ääres on vahemikus 1999-2010 180 meetri suurune jupp mäe küljest ära kadunud. Asjatundjad seostavad seda kliimamuutustega.
Turnime laavapuruste hammaste vahelt üles liustiku peale. Maksim seletab lõhede ja aukude tekkemehhanismi. Ega neid lähemalt ei taha vaatama minna küll. Lumi kaardub rohelise samblaga kaetud kaljude vahel silmapiiri suunas.
Kui liustikule hüvasti oleme öelnud ja tagasi alla jõuame, on sinna saabunud hulk inimesi, kes ennast rõõmsalt Hiinas kokku pandud kaamerate ja telefonidega pildistavad. Kliimamuutusi ei põhjusta ju heaoluühiskonna inimesed, vaid nemad seal, Hiinas.
Tagasi idasuunas. Nüüd selge ilmaga on näha kõik need liustikud, mis tulles olid pilvedesse peidetud. Neid on palju, veel.
Jätan vahele kõik turistidest kubisevad ilusad kohad, mis juba kunagi nähtud. Reynisfjara ranna ja Víki, kuhu on kogutud kõik saarel leiduvad inimesed, kes islandi keelt ei oska. Jökulsárlóni, mille ääres olev liustik lahkub meeldejääva vaatemängu saatel. Lambad on kogunenud teele alla aetud kajakat vaatama.
Maximi sõnul tuleb homme Lõuna- ja Ida-Islandil torm. Päike on veel suures kõrges ja sõidan siis kohe Vestrahorni vaatama. See on mägi, läänesarv. Tegelikult on kolm mäge, lisaks veel Brunnhorn, kaevumägi, mis näeb välja nagu Batman, ja Austrahorn, idasarv, mis paistab, üllatus-üllatus, idapoolt.
Juurdepääs vaatamisväärsusele on maksutõkkepuu taha pandud. See on üks kahest loodusvaatamisväärsusest Islandil, milleni pääsemine on tasuline. Külastajaid on suhteliselt vähe, aga mustast liivast luited on siiski jalajälgi täis. Uitan ringi ja leian alternatiivseid pildistamiskohti. Meri randub maalilises poolkaares. Homme tasub kehva ilma kiuste siia tagasi tulla.
Eelmine
kanjonid
Järgmine
Austurfjara

Lisa kommentaar

Email again: