sõit tee lõppu

Tundub kõige mõistlikum sõita ühe hooga Strandirile, selle asemel, et aeglaselt ja jupikaupa minna. On lootust, et homme on seal lihtsalt pilves, aga veel ei saja.

Strandiril oli plaan vaadata paaripäevasel matkal Hvalád ja paari naaberjõge ning teha midagi sarnast nagu selles videos, aga vihmaga ei ole see lõbus. Jõge tahetakse tammida, aga seal on mitu suurt koske. Pärast tammiehitust on koskedega kehvasti. Koski on neil siin muidugi veel. On eriarvamusi, kas kohalikud plaanitavast hüdroelektrijaamast tööd ja elektrit saaks või mitte. Kui mitte, siis lasevad nad lihtsalt oma ümbruse ära lörtsida.

Üleval mägede otsas on härmatis. Hoian iga päev ilmateatel silma peal, kas härmatis kavatseb alla teele ronida. Mägede vahel libisevad teeseldud ükskõiksusega pilved, päike poeb läbi, kust saab. Saab, saab. Orgudes sillerdavad jõed, meri on taevakarva sinine. Jälle sõitmist segav maastik. Pärast Hólmavíki peesitavad tee ääres kividel hülged.

Strandir on Läänefjordide algus ülevalt põhjast. Tee läheb seal tasapisi kehvemaks ja lõpuks lõpeb üldse ära. Viimane jupp pärast jõest läbi sõitmist kriibib veidi põhja alt. Selle jõe ääres elab talumees, kes tahab kangesti jõele tammi. Õuel seisab traktor, millega ta eelmisel suvel kosehuviliste teed blokeeris. Sest käivad siin igasugused. Maanteeamet ja kohus leidsid, et teeregistris arvel olevat teed pole tal siiski õigust kinni panna. Suurema autoga igasugustel on seega endiselt võimalus Hvaláni sõita.

Kehval teel ukerdamine võtab nii kaua aega, et päikesega ma enam kahe suurema koseni ronida ei jõua, vaid saan vaadata ainult seda, mis kohe tee lõpus silla juures on. Hvalárfoss. Mühiseb hooga kivide vahelt läbi. Vihma hakkab juba piserdama. Ööbimisega on veidi keeruline, sest auto on nodi ja maapind kive täis. Leian siiski samblalapi telgi jaoks. Kui siia nagunii elektrijaam tuleb, siis võib ju talluda.