8. päev, 32,8 km, Tillniidu-Kellissaare

Telgiust avades vaatab vastu paks udu. Hea matkailm: pole palav, pole märg, pole parme ega kärbseid. Need tulevad hiljem. Õhus hõljub küpseva vilja lõhn, tee kõrvalt lendavad minu ilmumisel välja linnud.
Järgmiseks on vaja ületada 4 meetri laiune magistraalkraav. Juba varakult on näha, et GPSi jälg teeb midagi muud kui legend ütleb. Selge, rada on juhitud ringi selliselt, et kraav ületatakse metsatee betoonsilla kohalt. Sildid näitavad legendijärgset teed. Järgneb kilomeeter maad sumpamist viljapõllu kõrval rohus. Keegi on siit küll ATVga läbi sõitnud, aga üle pea rohi veel siiski täitsa elujõuline. Märg ka. Korjan kaasa suure ämbliku, kes teeb põgeneda püüdes mööda püksisäärt paar tiiru ümber jala, enne kui aru saab, et siin ta juba oli. Vesi kraavis on küll madal, kohati üle labajala, kohati põlveni, aga suht ökane. Kui ma hulk aega hiljem väsinuna, higise, märja ja ämblikuvõrkudega kaetuna esialgsesse kraaviületamiskohta jõuan, võtab vanduma küll, kui näen kraavist üle minevat väga korralikku silda. Neetud.
Metsatee mudas on näha rattajälgi. Ilmselt Loosalus kohatud ratturite omad. Udu on tõusnud kõrgemale pilveks ja ilmunud parmud. Mets vidistab ja sumiseb, õitsevad teeservalilled. Olen kuidagi räpik. Nagu oleks nädal aega metsas elanud või midagi. Panen telefoni laadima.
Enne Mukri raba tuleb päike välja ja minust kihutavad mööda üheksa jalgratturit. Rappa viival metsateel kohtun vaskussiga. Me mõlemad ehmatame veidi, sest põhimõtteliselt ma astun talle peaaegu peale. Raba säriseb kuumusest. Keset raba on Eidapere järv. Sinna rajatud vetteminekuvõimalust ei saa mööda lasta. Riideid ära võttes leian kõhult puugi. On teine mulle hambad sisse löönud, aga pole ennast kinni imenud. Ju ma liig must. Vesi on mõnus ja istun veel tükk aega pesuprintsessina päikeses.
Rabas on eriti kõrge torn. Ronin otsa ja vaatan üle kogu kaitseala. See on päris tore raba.
Teispool raba on kapitaalne istumisvarjualune. Laotan eile pestud pesu ja äsja märjaks saanud rätiku kuivama, panen plätud jalga ja katan omale laua. Sean ennast seljatoele pingile päikesevarjus sisse, nii et ainult paljukannatanud varbad jäävad päikesesse. Oehh, millal ma viimati toetasingi selja vastu seljatuge, mitte vastu puud? Ok, ma tean, Krõõbi autos. Ümber minu lendavad kirjud liblikad.
Kavatsen oodata, kuni suur kuumus veidi lahtub. Euroopa lühiajaloo katkestab vali kõmakas, siis veel üks. Ei, need ei ole ei germaani ega moslemi vallutajad. Metsa tagant hiilib taevasse suur pilv, mis on esialgu valge, edasi tumedam. Otsustan lasta enamuse äikesest siin varjualuses ära möllata, et siis kilesse pakituna jahedamates tingimustes jätkata. Siis vaatan, et pilv liigub venimisi ja minu tee läheb tema omaga risti, vast õnnestub alt ära lipsata. Tuleb lõpuks välja nii, et tee keerab ja pilv keerutab, nii et vasakult kostab pidevat kõminat, mina kulgen aga jätkuvas päikeses. Esimese hooga tuhisen viis kilomeetrit alla tunni tavalise 2-3 km tagant pauside tegemise asemel. See on viga nagu selgub. Käin täitsa ära parema jala väikese varba. Edasine toimub komberdamise stiilis ja tunduvalt aeglasemalt. Enne Võidulat on eriefektid: ees taevas potisinine, mille keskel helelilla pilv, taga leitsakuline suvetaevas. Võidula sildi juures situb lind mu mütsinokale. Pärast Võidulat tibutab paar piiska, pakin kiled peale – palav, ei saja. Võtan kiled ära – vist ikka hakkab sadama. Ja nii mitu korda. Jätkan plätudes ja parmudes. On käimas eriti pikad ja sirged teed.
Kellissaare endisele liivakarjäärile lähenedes näen juba eemalt kalameest. Ja siis kuulen tümpsu. Varjualusega laud on hõivatud ja selle kõrval avatud luugiga muusikaauto. Muidugi, on ju reede õhtu. Käin ujumas ja astun niigi valusa päkaga mingi terava asja otsa. Käivitub õhtune laagrirutiin.
Noortel on logistilised probleemid, sest lisaks olemasolevale noormehele ja neiule peaks kohale tulema veel hulgim rahvast, aga on selgusetu, kes millal ja kelle autoga tuleb. Tehakse mustmiljon telefonikõnet. Peategelased on Kusti, Trumm, Rauno, kes on alles Pärnus Port Arturis, Bemm, mis tuleb kuhugi ära viia, Liis ja teised ning Sven, kes on kaine. Siis saab minu rõõmuks autol aku tühjaks. Saan paremini osa imetabasest suhtlemisstiilist, a la „sa ajad sellist s..tta suust välja". Idüll. Kui poole tunni pärast auto taaskäivitub ja ründab Anne Veski, ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada.
Eelmine
7. päev, 26,4 km, Loosalu-Tillniidu
Järgmine
9. päev, 31 km, Kellissaare-Hüpassaare

Lisa kommentaar

Email again: