Lükkan mitu korda äratuse mõnuga edasi, sest kõndida on vähem kui eile ja norrakad lubasid päeva peale kuivemat ilma.
Norrakaid ei või muidugi kunagi liialt usaldada.
Panen jalga puhtad kuivad sokid, mis tunduvad olevat veel täitsa kasutamata. Puhtad kuivad sokid on midagi, mis matkajal alati tuju heaks teevad.
Määran omamaise äpi Siuts abil mets-lehelinnu. Paistab, et ta on vastutav lausa kahe mind viimasel ajal vaevanud laulusirina eest. Tunnen nüüd jutu järgi juba kaht lehelindu.
Pühin laavust suurema sopa ja okkad, mis sai sisse tassitud. Järgmisel kliimapagulasel puhtam tulla.
Tibutab. Rada hüpleb metsas mättalt mättale. Märjad tumedad puutüved kontrastiks rohelistele lehtedele. Õitseb käpalisi. Üht nägin õigupoolest juba eile Kiviõli seikluspargi taga võsas. Mets on hoolimata lainetamisest mõnusam kui kleepuv mudaväli, milleks kaevanduste kruusateed vihmaga kipuvad muutuma.
Kena vaatega künka otsas on lõkkease. Veedan meeleoluka pooltunni konisid korjates. Ülejärgmine vaade juhib tähelepanu kõrvale pisiasjalt, et rada pageb selja taha ja avastan alles tüki aja pärast, et ma pole ammu enam rajal. Tagasiminek. See narritud maastik on omamoodi perversselt ligitõmbav. Näitab, mil määral suudab inimene kõik segi kammida.
Veeületus. Parv tuleb sedapuhku ise vastaskaldalt kohale manada. Siin on köis peenem. Olles end üle vändanud, on mõlema käe keskmise sõrme nahk maas. Lisaks sellele, et ennist parve sikutades nõjatusin õlaga nii vastu puud, et õlarihma küljes olev veepudel mulle portsu värskat põue valas.
Paus Aidu-Nõmme lõkkekohas. Konid. Miks osade inimeste meelest peab lõkkekoht olema selline veidi pläustine?
Oh mis rõõm, veel üks praam. Seekord on vesi lühem ja parv kergem. Näpud on ka juba plaasterdatud. Vee all kasvavad kummituskuused.
Kohtla-Nõmmele viib lombine tee. Rada ongi täna peamiselt selline, et saab tossud mudaseks ja siis muda vastu rohtu maha nühkida ja siis otsast peale. Varbad on jälle märjad. Ei tea, kas see võiks vastata spordiarsti soovitusele jalgu aeg-ajalt külmas vees hoida?
Kohtla-Nõmmel on kaevandusmuuseum, kus kaardirada läheb veidi teisiti kui märgid puudel. Veel on Kohtla-Nõmmel palju õitsvaid puid aedades ja Manni pood. Mann küsib põhjalikult, kuhu ja miks ega jõua ära imestada. Üksi! Kõike muud veel, aga mitte seda. Lõpuks ma ei saagi aru, kas võin ikka üksi edasi minna või tuleks keerata tagasi Penijõele.
Taevas on näha siniseid juppe, aga vihma veel tilgub. Kuivade istekohtade puudumisel söön ühe suure maja valgete sammaste vahel pirukaid, nii et nina ja põsed rasvased. Siuksed vanakooli pirukad. Hoone osutub olema rahvamaja ja kella kaheni oleks siin duši alla saanud.
Teel Alulinna ajan enda ees suurt sinist pilve. On veel mõned sirged kruusateed ja jupp märga rohelust. Peletan ühe kitse. Laavu taga on valjuhäälne rukkirääk.
GPS ütleb 25,6 km.
Panen jalga puhtad kuivad sokid, mis tunduvad olevat veel täitsa kasutamata. Puhtad kuivad sokid on midagi, mis matkajal alati tuju heaks teevad.
Määran omamaise äpi Siuts abil mets-lehelinnu. Paistab, et ta on vastutav lausa kahe mind viimasel ajal vaevanud laulusirina eest. Tunnen nüüd jutu järgi juba kaht lehelindu.
Pühin laavust suurema sopa ja okkad, mis sai sisse tassitud. Järgmisel kliimapagulasel puhtam tulla.
Tibutab. Rada hüpleb metsas mättalt mättale. Märjad tumedad puutüved kontrastiks rohelistele lehtedele. Õitseb käpalisi. Üht nägin õigupoolest juba eile Kiviõli seikluspargi taga võsas. Mets on hoolimata lainetamisest mõnusam kui kleepuv mudaväli, milleks kaevanduste kruusateed vihmaga kipuvad muutuma.
Kena vaatega künka otsas on lõkkease. Veedan meeleoluka pooltunni konisid korjates. Ülejärgmine vaade juhib tähelepanu kõrvale pisiasjalt, et rada pageb selja taha ja avastan alles tüki aja pärast, et ma pole ammu enam rajal. Tagasiminek. See narritud maastik on omamoodi perversselt ligitõmbav. Näitab, mil määral suudab inimene kõik segi kammida.
Veeületus. Parv tuleb sedapuhku ise vastaskaldalt kohale manada. Siin on köis peenem. Olles end üle vändanud, on mõlema käe keskmise sõrme nahk maas. Lisaks sellele, et ennist parve sikutades nõjatusin õlaga nii vastu puud, et õlarihma küljes olev veepudel mulle portsu värskat põue valas.
Paus Aidu-Nõmme lõkkekohas. Konid. Miks osade inimeste meelest peab lõkkekoht olema selline veidi pläustine?
Oh mis rõõm, veel üks praam. Seekord on vesi lühem ja parv kergem. Näpud on ka juba plaasterdatud. Vee all kasvavad kummituskuused.
Kohtla-Nõmmele viib lombine tee. Rada ongi täna peamiselt selline, et saab tossud mudaseks ja siis muda vastu rohtu maha nühkida ja siis otsast peale. Varbad on jälle märjad. Ei tea, kas see võiks vastata spordiarsti soovitusele jalgu aeg-ajalt külmas vees hoida?
Kohtla-Nõmmel on kaevandusmuuseum, kus kaardirada läheb veidi teisiti kui märgid puudel. Veel on Kohtla-Nõmmel palju õitsvaid puid aedades ja Manni pood. Mann küsib põhjalikult, kuhu ja miks ega jõua ära imestada. Üksi! Kõike muud veel, aga mitte seda. Lõpuks ma ei saagi aru, kas võin ikka üksi edasi minna või tuleks keerata tagasi Penijõele.
Taevas on näha siniseid juppe, aga vihma veel tilgub. Kuivade istekohtade puudumisel söön ühe suure maja valgete sammaste vahel pirukaid, nii et nina ja põsed rasvased. Siuksed vanakooli pirukad. Hoone osutub olema rahvamaja ja kella kaheni oleks siin duši alla saanud.
Teel Alulinna ajan enda ees suurt sinist pilve. On veel mõned sirged kruusateed ja jupp märga rohelust. Peletan ühe kitse. Laavu taga on valjuhäälne rukkirääk.
GPS ütleb 25,6 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar