tagasivaade

Kõik kolm matkateed on nüüd otsast otsani ära käidud.
Ka seda viimast loen ennast siiski ühe hooga läbinuks, kuigi tehniliselt see päris nii ei olnud. Algselt maisse planeeritud, hõlmas matk tegelikkuses maikuust ainult esimese ja kaks viimast päeva. Kõndisin kevadest suvesse.

Kolm matkateed
Teistest matkateedest erines see viimane minu jaoks eelkõige aastaajalt. Kevadel on väga lahe matkata. Pole palav, pole sääski, pole grillijaid lõkkekohtades. On hoopis teised lilled kui suvel ja palju linnulaulu.
Teepikkus jääb kahe teise matkatee vahele, kuigi võttis mul lühendatud päevade tõttu aega pea sama palju kui Peraküla-Ähijärve matkatee. Maastik oli minu meelest kolme tee võrdluses kõige mitmekesisem ja ka emotsioone kogesin seinast-seina. Kruusa- ja asfaltteid tundus olevat vähem kui eelmistel matkateedel, ainult viimase päeva kruusalõik Agusalu ja Alajõe vahel oli täielik õudus. Enamusel päevadel olin aga tänulik suurepärase rajameistritöö eest.
Oandu-Ikla rajal käisin jalad villi ja olin nendega matka lõpuni hädas. Ühe väikese varba küüs jäi lõpuks Iklasse piiriposti juurde. Peraküla-Ähijärve raja kõndimise ajaks olin õppinud villidega ümber käima, füüsiliselt miski ei vaevanud ja pidasin end kangesti kogenud matkajaks. Ilmne märk, et ma seda polnud. Penijõelt Kauksisse jalutamise ajaks olin kogu varustuse kergemaks vahetanud, kotti nagu polekski seljas olnud ega jalanõusid jalgade küljes. See tegi maastiku vahtimise hoopis nauditavamaks ja kogunes palju rajalt kõrvalepõikeid, mida ma varem raske kotiga ei harrastanud.
Rajakaardid ja lõkkekohtade varustatus on läinud paremaks.
Eriti ilusana jäid meelde Kasari jõe luha maastikud ja kraavikaldad, Järlepa tagune mets ja mitmed pärastised metsad, Rabivere kaitseala, Ohepalu oos, Paunküla ja Neeruti mäed, klindimets ja rada rannal, Kurtna järvistu, Tudusoo kant ja Agusalu kriivad.

Hindan inimeste tegevust, kes on pikkade matkaradade loomise taga ja juures, rajameistrit ja -hooldajaid. Mis puudutab RMKd kui organisatsiooni, siis on loogiline, et kui RMK viib matkaja vaatama oma valdusi, siis on see ühtlasi retk metsamajandamise tänapäeva, metsanduslik õpperada. Selline näeb ümbrus välja praeguse metsamajandamise intensiivsuse juures. Edaspidi hakkab see nägema välja kas parem või halvem, sõltuvalt vaataja maailmavaatest. Minu poolest võiks matkatee üheks embleemiks vabalt olla nutta ulguv suure seljakotiga vandersell keset raielanki rada taga otsimas.
Mind teeb murelikuks, et kohti, kus ma ennast hästi tunnen, jääb järjest vähemaks. Kadudes võtavad need kohad kaasa võimaluse ootamatusteks, võimaluse imestada ja võimaluse imetleda midagi, mida ei ole teinud inimene inimese jaoks. See ebaratsionaalne mõnutunne on midagi, mida majandus ja tehnoloogia mulle anda ei saa. Õndsad on need, kes ei tea, et see olemas on, sest nad ei tea, mida nad kaotavad. Looduses olemisest saadavat head enesetunnet tuleb nüüd nimetada „ökosüsteemi teenusteks“. Seda peamiselt majanduskasvukummardajate ja SKP-hüsteerikute jaoks, kelle meelest kui pole hinda, siis pole ka väärtust. Ei teagi, mis on jubedam, kas ökoloogilise katastroofi kaos või tehnoloogiliselt muundatud ja kontrollitud maailm.
Aigar Kallas võib rahulikult hingata. Ei ole enam väga kaugel päev, mil saame Islandi kirjanikku Andri Snær Magnasoni parafraseerides öelda, et puidutöösturid ja pelletijahvatajad võitsid, metsad olidki oma aja lapsed (inspireerituna raamatust „Um tímann og vatnið“). Klindimetsadega tuleb küll veidi pusimist ja peavalu. Teele Lember on kirjutanud: maakera ei saa päästa, vihmametsi ei saa päästa, ookeane ei saa päästa, see viiks aktsiate hinnad alla.

Sain teada, et on inimesi, kelle meelest mitu päeva järjest Eestimaa loodust avastada on väga erandlik.

Kolm häirivat tähelepanekut:
  • varasema lindude koori asemel võib nüüd loendada, mitu lindu laulab;
  • maanteemüha on pea igal pool taustaks, sest raiumata metsa ja maantee vahele on nii vähe puid jäänud, et puude taga ei ole enam metsa;
  • hirmus palju prügi, mis ilmselt viitab sellele, kui tore on, et inimesed on matkarajad üles leidnud.
Lisaks rajameistrile veel suur tänu toetusüksusele (Kalle), Tamme talule, Toila spaale, väikepoodidele ja avali olnud söögikohtadele, minuga rajal juttu teinud inimestele, Siutsu äpi tegijatele, tava- ja parameditsiinile ning ilmataadile.
Eelmine
Agusalu-Kauksi
Järgmine
varustusest

Kommentaarid

  • Marie  •  22. juuni 2020
    Mõtlesin, et tulen lugema rajakirjeldust, et saada mingi põgus ülevaade sellest, mis mind ennastki ees ootab, kuid see matkapäevik oli nii palju enamat.
    Sa kirjutad väga nauditavalt ja kirjeldad muuhulgas mõtteid, mis mul endalgi kuskil tiksuvad ja sõnastamist ootavad. Ja vähe sellest, et sa "ütled", sa ka tegutsed.
    Minul on igatahes suur rõõm, et sa selle tee läbi tegid ja et sa (selline) oled :) Et sa endast edaspidigi märgi maha jätaksid!
  • Anneli  •  19. august 2020
    Oi, aitäh, Marie! :)
  • Paavo  •  8. aprill 2021
    Tänan väga nauditava matkatee päeviku eest! Tuli mitmeidki tuttavaid kohti ette. Kahjuks tuleb tõesti iga aastaga ette järjest rohkem varasemalt ilusaid paiku, mis "tänu" harvesteridele on mingisuguseks õudusmaastikuks pööratud.

Lisa kommentaar

Email again: