Konsu-Jõuga järved

Niiske hommik. Aga ei saja.
Kui kotti selga ubin, tatsavad mööda kaks väikeste seljakottidega vanainimest. Kõnnivad aeglasemalt kui mina, seega nabin nad kiirelt kinni. Suvitasid kuskil siin järve ääres kolm päeva, lähevad bussi peale. Saab vene keelt harjutada. Muidu rikuvad ukraina sõnad ja hääldus selle vähesegi, mis veel meeles.
Rada bussipeatuseni ei ulatu, vaid pageb metsa. Kerge segadus raiesmikul, aga edasi on tore. Palav pole, on sääski. Hämar lehtpuumets vaheldub heledama männikuga. Märg rohi niisutab varbaid ja teibid hakkavad keerlema. Vahet pole, kas rullteip või sporditeip. Lõpuks kinnitub elastne sporditeip kõige kindlamini. Pisike tükk sidet katkise koha peale ja saab väiksed varbad ilusti muumiateks mähkida.
Ühtäkki vaatavad üle künka Kuremäe kloostri tornid. Ei tea, kas püha vesi villide vastu aitab, pidama jään hoopis jäätisesildiga putka juurde. Minu mõningaseks üllatuseks on selle sees napisõnaline noormees, kes serveerib jäätise. Arvasin, et putka on kinni. Nii ma siis istun valges korvmööblis ja kugistan alla eriti peene jäätise. Minu peamised lootused on aga seotud sellega, et siin peab olema kohvik. Üks kahest olevat lahti, endise apteegi oma, kus on ka hostel. On kohvik ja on lahti. Saan kohvi ja suure portsu seenepastat. Üle tee kiosk müüb ka sooja värskat. Nüüd on Iisakuni hooletu.
Mõningase kruusa järel on tee taas omadega metsas. Väga kena temast. Korraks lastakse päikesel alla matkateele vaadata, siis on jälle hallid pilved ja sääsepirin. Leian riietelt paar puuki. Arvestades, kui palju ma pidevalt maas istun, peaksin õigupoolest puuke täis olema.
Maanteelõigul sõidab järjekordne kamikadže mul küünarnuki alt läbi. Irooniline küll, sel ajal kui mina nende prügi korjan, püüavad nemad mind tappa.
Täna on pooliku päeva teine pool. Ennustan, et matkatee suunast on lõkkekohani ümber järve rada tallutud ja ma ei eksi. Ennustan ka, et pilvisel kolmapäeval on lõkkekohas rahulik, aga ninna tungib praetud vorsti lõhn. Asi pole siiski hull, trepil istub neiu ja puus on võrkkiik. Reelika jalutab matkateed omamoodi ja tal on häda põlvega, millel on valge side ümber. Kõndis mere ääres kividel kuni Sillamäeni ja siis viis kilomeetrit tagasi, sest mujalt ei saanud kaldast üles. Rippus äikese ajal kiigega Langevojal puukuuris. Vahetame kogemusi meilt ja mujalt. Tal jahtub toit ära, mul väsivad kotiga seismisest varbad. Viimaks liigun üles telki püstitama.
Ka Konsu polnud mingi väga maaliline koht, aga siin on lõkkekoht kohe maantee ääres. Kaardil lubatud kempsu ja prügikasti pole. Korjan rämpsu kokku, kraabin käbiga puhtaks laua ja pingid. Järvel heljub mingi sade. Õietolm. Loen raamatu läbi. Saabub punt noori, hakkab kostma tümpsu ja kilkeid. Vähemalt pole neid näha. Kõrvallauda tekib kolm venekeelset inimest kilekottidega. Õnneks peab üks neist kell üheksa kodus olema. Võibolla see ongi puhkus Ida-Viru moodi: möla, tümps ja konid. Päike tuleb välja.
GPS ütleb 19,9 km.
Eelmine
Liivjärve-Konsu
Järgmine
Jõuga järved-Rüütli

Lisa kommentaar

Email again: