saabumine Penijõele

Kuldne madal päike paistab läbi hõredate puude. Toetub siis horisondile ja viskab puulatvadesse roosakat valgust.
Penijõel on jalgrattur. Kõnnib ringi, kiiver peas. Telgi on ta juba üles pannud. Jätan üle kahemeetrise vahe ja ehitan oma vigvami muruplatsi teise serva. Kemmergu vastas posti otsas elab kurg. Penijõgi sillerdab päikeseloojangusse. Kalle keeldub telgi eesruumis ööbimast ja sõidab pealinna tagasi. Õhtusel jalutuskäigul perekond arutab isekeskis, kas pole külm telkida. Mnjaa, arvab pereisa.
Keedan jõevett, söön, joon teed, et oleks põhjust õues istuda. Lagle- ja haneparved lendavad Matsalu lahe suunas. Ei tea, kuidas linnud ise seda näevad, aga mulle tundub alati, et nad tulevad tagasi koju. Kui see pole neil lihtsalt lastekasvatamise reis.
Ümbrus säutsub ja sädistab. Kusagil on hüüp. Paar putukat lendab mööda. Õhku sigineb jahedat värskust. Taevasse ilmub üks täht.
Seekordne matk tundub tulevat teistsugune kui varasemad RMK rajad. Eriolukord. Mina olen teistsugune ja RMK on teistsugune, kuidagi ambivalentne. Nende arusaam kasust on kitsas ja ajaline horisont praegusele hetkele väga lähedal.