Hommikul on hirmus külm. Õhk on talvine ja taevas selge.
Rada algab paljulubavalt laagriplatsi tagant metsast, aga jätkub pärast juppi maanteeserva kruusal. Umbes 20 kilomeetrit. Selline vastik lahtiste kividega tee. Samas, kui Eesti kaarti vaadata, siis polegi võimalik pikalt kõndida ilma põlde või külasid läbimata. Ja Nipernaadi kõndis kah mööda kruusateid.
Oleks ju ideaalne kõndimisilm: päike, jahe, kõik riided seljas, toit otsas ja kott kerge. Kõige ilusa rikkumiseks kisub parema jala tallaalune krampi. Või midagi. Igatahes on kangesti valus. Miski ei aita: mudimine, varvastel kõndimine, kandadel kõndimine, selg ees kõnd. Ka teledoktor ei oska suurt midagi peale nõelravi välja pakkuda.
Liipan edasi, istudes kivil ja kännul, kus võimalik. Muul ajal kirun ja vannun. Ümbrust eriti ei vaata. Seal on muidu kivised põllud, raps ja raiutud mets. Korraks ka Linnuraba maastikukaitseala. Minust mööduvad kaks jalgratturit, üks ütleb tunnustavalt „näe, milline vapper üksik matkaja“. Varjamaks oma nurjaläinud elu, vastan neile teravmeelselt „ja-jah“.
Kui lõpuks jõuab rada kahe talu maadele ja metsavaheteele, on see nagu värske tuuleiil. Enne taluõuele sisenemist heidan igaks juhuks pilgu ekraanile. Tulin mööda, rada jätkub piki kraavi võpsikus. Ühtegi rajamärki ega viita ei hakka silma. Kas ei lubanud maaomanik neid paigaldada või soovib ta iga matkajaga isiklikult vestelda. Võpsikurada maandub pinnasteel, kuhu ilmselt jõuab ka läbi taluõue.
Taas maantee, kus räsitud rajamärk on teisel pool teed selili. Algavad konikükid. Täna oligi mul seni ainult kaks koni, sellest oleks väga nigela pildi saanud. Ja väga vähe praalimist. Kükitan ja nean suitsetajaid. Tropid! Nõmedad! Ja järjekordse koni järele küünitades, mis puutükiks osutub: no ei võinud siis siia veel ühte visata! Korra tõstan pilgu, kontrollimaks, millised hunnitud vaated jäid nägemata. Üle põllu puudesalus on suur sildiga kivi. Ilmselt kultuse oma. Tallavalu on täitsa ununenud.
Veel veidi kruusa ja olengi Rabiveres. Lõkkeplatsil on perekond, kes end varsti minekule asutab. Kalle saabub uute veepudelite, õlle ja muu nänniga. Toimub romantiline istumine autos ja internetis.
GPS ütleb 27,34 km.
Oleks ju ideaalne kõndimisilm: päike, jahe, kõik riided seljas, toit otsas ja kott kerge. Kõige ilusa rikkumiseks kisub parema jala tallaalune krampi. Või midagi. Igatahes on kangesti valus. Miski ei aita: mudimine, varvastel kõndimine, kandadel kõndimine, selg ees kõnd. Ka teledoktor ei oska suurt midagi peale nõelravi välja pakkuda.
Liipan edasi, istudes kivil ja kännul, kus võimalik. Muul ajal kirun ja vannun. Ümbrust eriti ei vaata. Seal on muidu kivised põllud, raps ja raiutud mets. Korraks ka Linnuraba maastikukaitseala. Minust mööduvad kaks jalgratturit, üks ütleb tunnustavalt „näe, milline vapper üksik matkaja“. Varjamaks oma nurjaläinud elu, vastan neile teravmeelselt „ja-jah“.
Kui lõpuks jõuab rada kahe talu maadele ja metsavaheteele, on see nagu värske tuuleiil. Enne taluõuele sisenemist heidan igaks juhuks pilgu ekraanile. Tulin mööda, rada jätkub piki kraavi võpsikus. Ühtegi rajamärki ega viita ei hakka silma. Kas ei lubanud maaomanik neid paigaldada või soovib ta iga matkajaga isiklikult vestelda. Võpsikurada maandub pinnasteel, kuhu ilmselt jõuab ka läbi taluõue.
Taas maantee, kus räsitud rajamärk on teisel pool teed selili. Algavad konikükid. Täna oligi mul seni ainult kaks koni, sellest oleks väga nigela pildi saanud. Ja väga vähe praalimist. Kükitan ja nean suitsetajaid. Tropid! Nõmedad! Ja järjekordse koni järele küünitades, mis puutükiks osutub: no ei võinud siis siia veel ühte visata! Korra tõstan pilgu, kontrollimaks, millised hunnitud vaated jäid nägemata. Üle põllu puudesalus on suur sildiga kivi. Ilmselt kultuse oma. Tallavalu on täitsa ununenud.
Veel veidi kruusa ja olengi Rabiveres. Lõkkeplatsil on perekond, kes end varsti minekule asutab. Kalle saabub uute veepudelite, õlle ja muu nänniga. Toimub romantiline istumine autos ja internetis.
GPS ütleb 27,34 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar