Symi

Ronin läbi ülemise küla, kus on palju maalilises korratuses maju. Kordatehtud ja ilusaid maju on ka. Vile saatel saabub esimene praam, sadamasse on ülevalt hea vaade. Esimese rajakolmandiku peal on Agia Paraskevi kabel. Pidavat seisma hea silmade eest. Uks on lahti, sees põleb küünal ja ripub sinine kilekott. Edasi kulgeb „perfektsuseni kordatehtud monopati". Kostab kitsekellade kolinat. Monopati lõpeb ja toimub turnimine kanjoni kohal mere suunas. Taamal on mäed merre kukkumas. Mereni jõudes on rajast veidi allpool Agios Vassiliose kabeli valge katus ja paistab ka rand, hele, pikk ja tühi, helesinise veega. Esineb ka liiva. Järgmised tunnid sisustab meres hulpimine läbisegi Sartre'i ärritusega Alžeeria teemadel. Kuna kedagi pole näha, siis pole mõtet riideid märjaks teha. Kuniks saabub jahimees ja hakkab tulistama. Atmosfäär saab sellest oluliselt rikutud ja otsustan jalga lasta. See ei pruugi küll olla päris ohutu, teades et kreeklasest jahimees tulistab valimatult kõike mis liigub, aga samas on mulle just ennustatud pikka iga.
Tagasitee on palav, õhk virvendab raja kohal ja ülalt alla langev päike vajutab mäed lamedaks.
Jälle merepinnaga kohakuti, soetan veidi švamme. Ju inimesed ennast ikka pesevad.
Kirikukell püüab mind uimaseks lüüa. Kiriku kõrval elamise rõõmud. Eile teadustati valjuhääldist, et täna juhtub seal midagi kellegi Mariaga.
Õhtusöögikohas laulab Marco Margna. Kui väike on maailm.