endiselt vihm

Kohe hommikul kolime ringi. Terve öö tegi radiaator mu pea juures koledat lärmi. Kolin õues osutus õnneks äikseks, mitte ameeriklasteks.
Või tegelikult, enne vahetame raha. Panga ees on suur summ inimesi. Ostame banaani. Pank avatakse kell 8.30 (mitte 7.30 nagu LP kirjutab). Leiame õige mulgu, aga kurss saabub alles kella kümneks (mitte 9-ks). Turul pidavat vahetamine juba 9 algama. Tänaval juhatab keegi meid hoopis poodi. Tõesti, kullapoe aknal on hiiglaslikud dollar ja euro. Vahetuskurss on ok.
Hotellis on nõiaella asendunud mehega, kes meile sõna lausumata passid tagasi annab. Uus hotell: puhas, korralik, rõdu, jee. Hoolimata asjaolust, et hommikusöögi andmine lõppes tund aega tagasi, tuuakse meile hunnik leiba, juustu, moosi ja teed.
Õpetame hotellirahvale uue sõna - towel.
Päeva veedame sõites Iraagi piiri äärde vaatama järve, mida läbi vihma ikka ei paista ja sööma restoranis, mis on hooajaväliselt kinni. Sööme mingis muus urkas, mis on tõenäoliselt linna parim restoran, kebabi (esimene vist) ja sõidame tagasi. Kusjuures on näha, et teisel pool mäge paistab päike. Aga tee ise on ilus, mäed üles- ja allapoole, kord vihm, kord päike. Nagu lubatud, landschafti kuhjaga. Näeme palju kurdi vanamehi laiade kottpükste ja narmastega turbanitega.
Tagasiteel saab ka pisut actionit. Teel on kontrollpunkt, uuritakse just Sanandaj'i tagasi sõitvat suunda. Meie bussiga on vist mingi jama, käib suur seletamine, üks poiss koos oma kodinatega visatakse välja ja sõdurid togivad teda pisut. Bussijuht tahab kogu selle kambaga kaklema minna, kõik kohalikud tormavad bussist välja appi. Püssidega mehed hoiavad õnneks tahapoole. Buss otsitakse kaks korda läbi, siis võime edasi sõita.
Eelmine
bussisõidupäev
Järgmine
edasi lõunasse

Lisa kommentaar

Email again: