Lasime endale eelmisel õhtul kaela määrida tuuri lähedalasuvatesse
küladesse.
Kolmes, kuhu ise oleks LP kirjelduse järgi tahtnud minna ainult
kahte. Aga ok. Neljane grupp, mis on odavam, transport siiski kahes
autos, giid + kaks autojuhti + prantslane ja sloveenlane.
Meie autojuht on küll hull, esimest korda tekitab siin maal kellegi sõidustiil kõhedust. Venitame turvavööd peale. Giid selgub olevat tema abikaasa. Tunnevad elavat huvi Eesti vastu. Originaalseid küsimusi: palju maksab väike maja ja mis on presidendi nimi. Mees teab, et on väike riik, aga rahva arvu kuuldes ajab silmad suureks. Tema just seletas naisele, et vähe rahvast, 10 miljonit või nii. Naine imestab kartulisöömise ja musta leiva üle. Küsib ka, kuidas eurooplased nii mitut keelt räägivad. Üritan selgitada, et 1-2 võõrkeelt kuulub meie kandis üldhariduse juurde. Naine kurdab, et neil saab koolis pisut inglise keele grammatikat, vestlusoskuse omandamiseks peab keeltekooli minema, praktiseerida pole ka eriti kuskil. Karm. Taustaks Chris Rea.
Kharanaq osutub maaliliseks savikülaks. Kolame ringi lagunenud kindluslinnas, kus turistid olevat läbi katuste kukkunud. Ühes katuses paistabki kaks rida erineva läbimõõduga auke. Ju siis turisti suuruse järgi.
Chak Chak polegi küla, vaid koobas kõrgel mäe otsas, mida ümbritseb hulk tänapäevaseid tühje maju. Palverändurite ööbimiskohad. Ainus kohapeal olev inimene on koopavalvur. Teeme pikniku. Pakutakse kahte liiki kohalikku sodi, millest teine mul alla ei lähe, ja teed. Üritame saksa, pärsia ja inglise keele abil määrata kohalikku pääsukest.
Enne meid saabunud austraallastel laguneb auto ja võtame nad sleppi. Naispool teab Eestit, töötas 20 aastat tagasi eestlasest emigrandiga koos. Maastik on lahe. Tasandik kaetuna üksikute tihedate rohututtidega, iga natukese aja tagant künkad või teravad kaljud. Huvitav, kas kuumaastik võiks olla midagi sellist? Ilma tuttideta küll.
Kolmanda programmis olnud koha - Meybodi küla, oleks tõesti võinud vahele jätta. Katkine kindlus, millest osa valitsus tee laiendamise eesmärgil lammutas, postimaja, kuhu viitsib sisse kiigata ainult prantslane, tühi ja pime jäämaja, tuvitopistega tuvimaja. Giid on vist sama tüdinud nagu meiegi. Saan pildi mootorratturist, kelle selja taha on mahutatud kaks musta tonti. Kolmene grupeering on ka maksimum, mida olen siin ühe mootorratta otsas näinud. Erinevalt Indiast, kus ikka kogu suguvõsaga ratta selga ronitakse.
Meie autojuht on küll hull, esimest korda tekitab siin maal kellegi sõidustiil kõhedust. Venitame turvavööd peale. Giid selgub olevat tema abikaasa. Tunnevad elavat huvi Eesti vastu. Originaalseid küsimusi: palju maksab väike maja ja mis on presidendi nimi. Mees teab, et on väike riik, aga rahva arvu kuuldes ajab silmad suureks. Tema just seletas naisele, et vähe rahvast, 10 miljonit või nii. Naine imestab kartulisöömise ja musta leiva üle. Küsib ka, kuidas eurooplased nii mitut keelt räägivad. Üritan selgitada, et 1-2 võõrkeelt kuulub meie kandis üldhariduse juurde. Naine kurdab, et neil saab koolis pisut inglise keele grammatikat, vestlusoskuse omandamiseks peab keeltekooli minema, praktiseerida pole ka eriti kuskil. Karm. Taustaks Chris Rea.
Kharanaq osutub maaliliseks savikülaks. Kolame ringi lagunenud kindluslinnas, kus turistid olevat läbi katuste kukkunud. Ühes katuses paistabki kaks rida erineva läbimõõduga auke. Ju siis turisti suuruse järgi.
Chak Chak polegi küla, vaid koobas kõrgel mäe otsas, mida ümbritseb hulk tänapäevaseid tühje maju. Palverändurite ööbimiskohad. Ainus kohapeal olev inimene on koopavalvur. Teeme pikniku. Pakutakse kahte liiki kohalikku sodi, millest teine mul alla ei lähe, ja teed. Üritame saksa, pärsia ja inglise keele abil määrata kohalikku pääsukest.
Enne meid saabunud austraallastel laguneb auto ja võtame nad sleppi. Naispool teab Eestit, töötas 20 aastat tagasi eestlasest emigrandiga koos. Maastik on lahe. Tasandik kaetuna üksikute tihedate rohututtidega, iga natukese aja tagant künkad või teravad kaljud. Huvitav, kas kuumaastik võiks olla midagi sellist? Ilma tuttideta küll.
Kolmanda programmis olnud koha - Meybodi küla, oleks tõesti võinud vahele jätta. Katkine kindlus, millest osa valitsus tee laiendamise eesmärgil lammutas, postimaja, kuhu viitsib sisse kiigata ainult prantslane, tühi ja pime jäämaja, tuvitopistega tuvimaja. Giid on vist sama tüdinud nagu meiegi. Saan pildi mootorratturist, kelle selja taha on mahutatud kaks musta tonti. Kolmene grupeering on ka maksimum, mida olen siin ühe mootorratta otsas näinud. Erinevalt Indiast, kus ikka kogu suguvõsaga ratta selga ronitakse.
Lisa kommentaar