Helvellyn

Päike särab taevas.
Enesetunne on parem, luban endale taas inglise hommikusöögi. Mis pole küll suurem asi.
Longin orgupidi üles Helvellyni suunas. Läheb tükk aega, enne kui selle lumine hari üle teiste kõrgendike nähtavale ilmub. Helvellynile on võimalik tõusta läänest (igavam) või idast, Glenriddingu poolt. Ka siit saab erinevat moodi asjale läheneda, aga klassika on minna üles mööda Striding Edge'i ja tulla alla mööda Swirral Edge'i. Need on sellised kitsad ribad mäeselja kahe kuristiku vahel. Eemalt näeb tõsisem välja kui peal ronides, aga enamus aega tuleb enda edasi vinnamiseks ka käsi kasutada. All hõiguvad karjused.
Tipp on lai ja lame, mälestusmärgiga allakukkunud Charles Goughile ja tahvliga selle meenutuseks, et 22. detsembril 1926 maandus mäetipule lennuk. All on lomp, tagapool Ullswater ja edasi erinevad mäed rohelisest ja hallist kuni siniseni. Teisel pool on juba ronitud mäed. Taevas on silmipimestavalt sinine.
Alla tulles peab vaatama, et kannikestele peale ei astuks.
Vaja minna kanuutama, et näha, kuidas kanuusõit järvel välja tuleb. Soomaa kogemus ja soomlaste foorumitest loetud teooria töötavad hästi kokku ja järvel annab kanuutada täitsa edukalt. Sõidan läbi kõik kolm saarekildu, igaühel pesitsevad pardid ja haned. Jälgin binokliga punase nokaga lindude tegevust. Linavästrik seisab keset kihulaseparve, suu lahti. Nokk.
Longin veel jäätisega mööda järveäärt ja siis ongi kõik.
Eelmine
kõhuvalupäev
Järgmine
linnas

Lisa kommentaar

Email again: