Lähimaa lühireisid said kokku kogutud ja paistab, et 2015 on “Külasta Euroopat”-aasta.
Taxify
takso tuleb überkiiresti, ma ei jõua isegi oma nöörsaapaid lõpuni
sõlmida. Juht pole lennujaamas aga ilmselt varem käinud, esimese hooga
püüab siseneda alumisse parklasse.
Läbiotsimispunktis äratan vist kahtlust, võibolla käigult vöö eemaldamisega. Või on läbikobav tädi esimest päeva tööl ja harjutab. Muidu on suht korralik kobamine, ainult saapasääres võiksin igasugu asju majja tuua.
Termiitidest ja troopilisest kliimast puretud Edward Thompsoni raamatus alustab peategelane teekonda Birma suunas. Hotdogileti taga särab afrosoomlanna. Huvitav, kas ta sattus siia omal tahtel või juhuslikult? Ja kas ta on oma eluga rahul? Hiljutised teadusuudised ütlevad, et eurooplased olid ka esialgu tumedanahalised.
"Thank you for flying to Manchester. We know you have a choice," ütleb Manchesteri lennujaam. Rangooni antikvariaadist soetatud raamat jõudis tagasi maale, kus see 1943. aastal trükiti.
Piletimasina opereerimine sujub libedalt, edasi läheb keerulisemaks. Küsin ringitolgendavatelt konduktoritelt, mis saama hakkab. Need kukkuvad pragama, et rong läks just ära, kus ma enne olin (lennukis? alati sama jama), heal juhul jõuab tee joomise ajaks kohale ja veel hea hulk briti huumorit. Üks talutab mu siis sõiduplaanide riiuli juurde ja räägib viis korda, kuidas Windermere'i sõita. Ma vist mõjun hoolimata värskelt pestud ja vahatatud pükstest ja porist puhtaks kraabitud saabastest kuidagi kohtlaselt. Trikk on selles, et kaks korda tuleb ümber istuda ja tablool on ainult iga liini lõppjaama nimi. Ootamiseks on päikesepaiste. Seal mängib poiss viiulit. Tundub, et on esimesi päevi soe, sest inimestel on riietumishämming. Talvejoped kõrvuti lühikeste varrukatega.
Raudteeäärses võpsikus õitsevad võililled ja nartsissid. Kindlus-kivimajad nihkuvad aegamisi kaugemale, tehes ruumi laugetele inglise muruga küngastele, ojale, hekkidele, kiviaedadele ja lammastele. Sinises taevas on valged karvad. Lehti pole veel puus, ainult okkad. Ja luuderohi. Ümber tuleb istuda Prestonis ja Oxenholmis. Viimases heljub perrooni kohal sõnnikulehk.
Windermere. Olin siin 17 aastat tagasi. Orienteerun koos jaapanlastega, nina guugelmapsis. Sõbralik meeskodanik on mulle on valmis pannud pisikese ja hommikumantliga varustatud toa. Vannituba on veel pisem ja hiljem seda eesmärgipäraselt kasutades löön ennast pidevalt vastu seinu ja segistit ära.
Käin iseteenindusega raamatupoes. Söön. Liiklust vaadates hakkab vasakus ajupoolkeras midagi ragisema.
Turistiinfost saab veel peotäie matkakaarte. Mulle lihtsalt meeldivad kaardid. Tuppa ei viitsi neid ära viima minna ja ronin kogu hunnikuga Orrest Headi otsa. Seal on vaade. Pingid ja inimesed ka. Pinke on rohkem kui inimesi. All sillerdab järv, ümberringi kisavad linnud. Alla saab ka teiselt poolt, sest milleks otse minna. Teisel pool on naturaalne mets pikalikukkunud puudega. Pärast seda lambad ja kiviaiad ja metsmesilane.
Järveni on poolteist miili, mõõdan, mis see minutites teeb, ja vaatan üle, kus sadam on. Promenaadil toimub massijalutuskäik, paremal toidavad luiki valged, vasakul muslimid. Võtan jäätise ja tutvun olukorraga.
Kohalikke ja turiste eristab selle järgi, kummalt poolt nad vastutulijast mööduda eelistavad. Patseerides tuleb lisaks raamatupoodidele eemale hoida ka matkakraami müüvatest poodidest, mida on igal kolmandal sammul.
Läbiotsimispunktis äratan vist kahtlust, võibolla käigult vöö eemaldamisega. Või on läbikobav tädi esimest päeva tööl ja harjutab. Muidu on suht korralik kobamine, ainult saapasääres võiksin igasugu asju majja tuua.
Seitsmendasse väravasse
on Postimees paigaldanud hommikulendajasõbralikud kott-toolid
tukkumiseks. Kui ärkan, on tuba rahvast täis.
Tumehalli taeva ja
tumehalli mere vahele on tõmmatud sõrmelaiune oranž triip, tähistamaks
horisondi asukohta. Soomes pilvest alla tulles on triip laiem ja
helekollane. Minu selja taga on Finland Man. Tšek eemails. Not shou
emousshiöns. Tuntud inimestest on Rainer Kattel. Asi seegi.
Lennujaamas tuleb läbida passikontroll. Inglismaa on euroliidust välja astunud?Termiitidest ja troopilisest kliimast puretud Edward Thompsoni raamatus alustab peategelane teekonda Birma suunas. Hotdogileti taga särab afrosoomlanna. Huvitav, kas ta sattus siia omal tahtel või juhuslikult? Ja kas ta on oma eluga rahul? Hiljutised teadusuudised ütlevad, et eurooplased olid ka esialgu tumedanahalised.
"Thank you for flying to Manchester. We know you have a choice," ütleb Manchesteri lennujaam. Rangooni antikvariaadist soetatud raamat jõudis tagasi maale, kus see 1943. aastal trükiti.
Piletimasina opereerimine sujub libedalt, edasi läheb keerulisemaks. Küsin ringitolgendavatelt konduktoritelt, mis saama hakkab. Need kukkuvad pragama, et rong läks just ära, kus ma enne olin (lennukis? alati sama jama), heal juhul jõuab tee joomise ajaks kohale ja veel hea hulk briti huumorit. Üks talutab mu siis sõiduplaanide riiuli juurde ja räägib viis korda, kuidas Windermere'i sõita. Ma vist mõjun hoolimata värskelt pestud ja vahatatud pükstest ja porist puhtaks kraabitud saabastest kuidagi kohtlaselt. Trikk on selles, et kaks korda tuleb ümber istuda ja tablool on ainult iga liini lõppjaama nimi. Ootamiseks on päikesepaiste. Seal mängib poiss viiulit. Tundub, et on esimesi päevi soe, sest inimestel on riietumishämming. Talvejoped kõrvuti lühikeste varrukatega.
Raudteeäärses võpsikus õitsevad võililled ja nartsissid. Kindlus-kivimajad nihkuvad aegamisi kaugemale, tehes ruumi laugetele inglise muruga küngastele, ojale, hekkidele, kiviaedadele ja lammastele. Sinises taevas on valged karvad. Lehti pole veel puus, ainult okkad. Ja luuderohi. Ümber tuleb istuda Prestonis ja Oxenholmis. Viimases heljub perrooni kohal sõnnikulehk.
Windermere. Olin siin 17 aastat tagasi. Orienteerun koos jaapanlastega, nina guugelmapsis. Sõbralik meeskodanik on mulle on valmis pannud pisikese ja hommikumantliga varustatud toa. Vannituba on veel pisem ja hiljem seda eesmärgipäraselt kasutades löön ennast pidevalt vastu seinu ja segistit ära.
Käin iseteenindusega raamatupoes. Söön. Liiklust vaadates hakkab vasakus ajupoolkeras midagi ragisema.
Turistiinfost saab veel peotäie matkakaarte. Mulle lihtsalt meeldivad kaardid. Tuppa ei viitsi neid ära viima minna ja ronin kogu hunnikuga Orrest Headi otsa. Seal on vaade. Pingid ja inimesed ka. Pinke on rohkem kui inimesi. All sillerdab järv, ümberringi kisavad linnud. Alla saab ka teiselt poolt, sest milleks otse minna. Teisel pool on naturaalne mets pikalikukkunud puudega. Pärast seda lambad ja kiviaiad ja metsmesilane.
Järveni on poolteist miili, mõõdan, mis see minutites teeb, ja vaatan üle, kus sadam on. Promenaadil toimub massijalutuskäik, paremal toidavad luiki valged, vasakul muslimid. Võtan jäätise ja tutvun olukorraga.
Kohalikke ja turiste eristab selle järgi, kummalt poolt nad vastutulijast mööduda eelistavad. Patseerides tuleb lisaks raamatupoodidele eemale hoida ka matkakraami müüvatest poodidest, mida on igal kolmandal sammul.
Lisa kommentaar