Niidurüdil abiks
2. august, Tallinn-Tihuse
Auto jääb Urmase juhiste järgi Konsumi
parklasse. Sadamapoe juures müüb sõdurimütsiga poiss mustikaid. Mustikad on
pärit Tuudi rabast. Ise korjas. Võtan kaks karpi. Ei tea, milleks see hea võib
olla.
Praamid väljuvad segastel aegadel, aga jooksen
pardal kohe ELFi inimestega kokku. Vabanen osavalt oma kotist, et seejärel kotti
vedava auto ees käed taskus maale jalutada. Selgub, et selles pisikeses punases
autos, mis mul enne Virtsut sabas tolknes, kulgevad Maris, Sander ja üks
jalgratas. Ja pärast mõningast pusimist ka mina. Autosid ei pidanudki Virtsu
jätma.
Kuna Keskkonnaamet ei luba meil laiul lõket teha,
ööbime Tihuse talu õuel. On kemmerg, dušš, köök ja palju kärbseid.
Esimesel päeval tööd ei tehta. Käiakse Üügu
pangal (kas võib olla, et sealsetes kivipragudes kasvab rohe-raunjalg?) ja
Nõmmküla all ujumas.
Tutvumisring. Talgujuht on Elo, kes on
tegelikult talgukorraldaja ehk teiste talgujuhtide juht. Mihkel on saemees ja
kaitseliitlane. Saemees Vallo on politseinik ja eskordib kõige staažikamat
talgulist Keirot, kes on … alaealine. Ma ei saa kunagi aru, kui vanad on
lapsed. Kristina õpib arstiks, Kulla eesti keelt, Maarja statistikat ja Maris
bioloogiat. Maris on spetsialiseerunud laiutalgutele. Tiina on kunstiõpetaja ja
Kulla ema. Sander töötab arvutitega ja Mirko ilmselt teeb ka midagi, aga saab
siis kõik kohe meelde jääda. On käinud Indias.
3. august
Kell kaheksa on hommikusöök. Õnneks ma pole
hommikusöögitoimkonnas.
Sõidame Võiküla serva, kus ootab traktor. Mihkel
ronib kabiini, kõik ülejäänud koos kraamiga kasti. Sõit läheb läbi pilliroo ja
püdela mädamunahaisuse pori. Võtab oma pool tundi. Saa siis aru, on see laid
rohkem saar või poolsaar.
Traktorile kappab vastu laiul elav 40-pealine
hobusekari. Kakivad lähiümbruse täis ja kaovad. Need on Tihuse talu hobused.
Varsad veedavad oma lapsepõlve suved laiul enne kui neid välja hakatakse
õpetama. Suvi on aprillist novembri-detsembrini. Karjas on ka kaks kasvatajat,
20- ja 27-aastane. Kõik eesti hobused ja seega PRIA toetusel. Laiul on ka 40+ lihaveist.
Neid me eriti ei kohta.
Ülesanne on võidelda kadakatega. Lageraie. Kõik
niidurüdi heaks, sest niidurüdisid on meil tunduvalt vähem kui kadakaid.
Sellegipoolest olevat siin pesitsevaid rüdisid kolmandik Läänemere asurkonnast.
On siuke väiksemat sorti pruunikirju lind. Lage peab olema, et talle ligi ei
saaks hiilida. Hobused ja veised ei jõua piisavalt palju kadakaid talluda. Laid
on kaks ja pool ruutkilomeetrit suur.
Internet aastast 2004 ütleb, et saarel on 40
maaomanikku, kellel vald keelas laiule ehitamise. Püsti on ainult heinaküüni
varemed. Nüüd räägitakse, et kuulub riigile. Ei ole kaitse all, aga pealiskaudsel vaatlusel tundub, justkui
trambiksime mitmel kaitsealusel liigil. Peab koos kukeaabitsaga tagasi tulema.
Nime on laid saanud Võiküla järgi, mis ületab uudisekünnise I Maailmasõja aegse
munakiviteega. Miks või, seda internet ei ütle.
Saagimine, lõikamine, kadakakaisutamine, lohistamine,
vise. Nii kuni lõunani, ühe kommipausiga. Teeme kõrge müüri. Palav. Pärast
lõunat saab ujuma. Merd on neil siin kõik kohad täis, aga ujumisega kehvasti.
Meie valitud kohas tuleb jalutada mudal ja teravatel kividel silmapiirini, meri
ikka põlvini.
Hoogtöö jätkub kuni õhtuni, teine kuhi tuleb
selge arhitektuurse jooniseta. Põlv annab endast aeg-ajalt märku, aga peab
vastu. Lõpuks logistatakse traktoriga tagasi Muhku. Mirko ja Kristina jäävad
hobuste ja veiste juurde.
Vahelduseks ujume Lalli rannas, kus on vähemalt
liivane põhi, mis sest et madal. Sügavus ongi ülehinnatud, leiab Mihkel.
Olen õhtuse söögi toimkonnas, aga õnneks koos
Eloga. Tema teab, mis teha tuleb. Ma pesen parem nõusid.
4. august
Öösel murrab miski maha Elo ja Mihkli.
On veetnud öösel aega oksendamisega. Kahtlustatakse
eile poest soetatud jäävedelikku, mis meenutas värvuselt kaaliumpermanganaati. Tulevad
siiski vapralt laiule kaasa.
Mirko ja Kristina on elus, jooksevad. Osaline
pilv, mis on meeldiv. Jätkub sama tegevus, teeme kaks uut kuhja. Ühe väikese ja
teise suure. Lõuna ajal jääme kahe äikesepilve vahele, installeerime aga igaks
juhuks kasti külge koormakattest varjualuse. Peatselt tulebki selle alla
põgeneda. Vihm läheb kiiresti üle ja võib kadakaid edasi kakkuda.
Maarjal hakkab halb. Endiselt kahtlustatakse
jäävedelikku. Tagasiteel saame kaela ühe kiire saju ja ujumaminek jääb kuidagi
soiku. Hobused püüavad põgeneda, aga suudame nad siiski laiule maha jätta.
Söögiisu õhtul millegipärast eriti ei ole, aga
ma ei suuda ometi toidule ei öelda. Pärast õhtusööki on kõht lahti Marisel,
Kullal ja minul ning on selge, et kaaliumpermanganaadivedelikul ei ole sellega
mingit pistmist. Võib-olla kärbsed, võib-olla kadakaallergia, võib-olla KTM.
Valvame mõnda aega Marise ja Sandriga kemmerguukse taga, kus on hea vaade sinise
taeva taustal kulgevatele roosadele pilvedele. Oma saunaõlle viin sama targalt
koju tagasi. Öösel on äike ja kuulda mitmehäälset oksendamist. Laupäevaõhtune
pastoraal suvisel saarel.
5. august, Tihuse-Tallinn
Hommikul isu pole. Nõrkus ja väsimus.
Sööjaid on üldse vähe, Marise ja Sandri telgist
ei ilmu kedagi nähtavale.
Enamus sõidab kultuurireisile Koguvale, ma jään
koos kahe telgitäiega lebotama ja raamatut lugema. Lisaks tuleb välja, et ma ei
mahu autosse, sest nüüd on ka Maarja, kes Kuivastusse laekus mingit muud
kanalit pidi.
Tellin omale järgi Urmase, kel vaja mandrile.
Selgub, et manner ei ole Virtsus, vaid Viimsis. Saab siis ise sõita ja mina
vedeleda kõrvalistmel. Kui olen koju jõudnud, siis magan kuni hommikuni.
Lisa kommentaar