metsaluure Hiiumaal

5. aprill, Tallinnast Tõrvaninale
Teeservades hõljub lume kohal valge vine, ulatudes kohati teele. Lumeudu. 
Enne rannikut hakkab sadama, mis tähendab, et praamil pole kõhu peale kinni jäämise ohtu. Sadamas vuravad praamilt mandrile paar väärindatud puidu koormat.
Praamitrepp on varustatud käsipuuga, mida pidi saab ka ribastatud meniskiga inimene ennast hoogsalt koduste kotlettideni vinnata. Inimesed praamil näivad kõik üksteist tundvat. Ükski mõistlik turist ei lähe saarele sombusel aprillineljapäeval.
Poolel teel sõidab praam raginal millessegi. Kuna ma ei saa paljastada endas sobimatul ajal seilavat turisti, jääb aknale tormamata ja välja selgitamata, kas see miski oli merepõhi või jää.
Enne maale sõitmist märkan, et minu kõrval parkiva auto uksel on teemakohane akronüüm RMK – raiume metsad kändudeks.
Ühtne jono stardib läbi helehalli vati metropoli suunas. Arusaamatu pidurdus rullib üle rivi nagu laulupeolaine. Esimesel võimalusel hargneb seltskond ussikeelena kaheks. Läbi sudu ei saa aru, kas puude taga on mets või mitte. Mööda ei sõida keegi ja esimesed vastutulijad tekivad vahetult enne Kärdlat. Siin piimasupis on elu.
Linnas reisikaaslased kaovad, teisele poole Kärdlat sõidan üksi. Saan seega rahulikult peale passida, millal tuleb trassilt maha Tõrvaninale keerata. Mul on mingisugune plaan. Ilmselt siis A.
Ranna ääres on kitsas tee ja P-ga tähistatud kohad. Ilmneb, et sellesinase tähega plaan pole arvestanud paari elulist asjaolu. Esiteks on maapind kaetud valge, märja ja libeda ainega. Teiseks ääristavad teed sildid, millel kujutatud telgisarnasele rajatisele on viltune kriips peale joonistatud. 
Hõivan P-koha. Maastikuluure näitab, et metsa all on mitmeid seinteta söögitube koos eraldi asetseva koldega. Neist ühe juures liuväli lõpeb. Selle ma võtan. Uisutan ettevaatlikult tagasi, et auto suvisele lauale lähimasse P-sse teisaldada. Mul pole ju põlve jaoks ettenähtud korsetti installeeritud.
Käsikaudu püstitan telgi. Tuleb välja, et lisaks sellele, et Hiiumaa on pime, on see ka kõva.
Norralased on mulle kaasa pakkinud turska. Huvitav. Kusagil häälitsevad rändlinnud, teisal sahiseb meri.

6. aprill, Tõrvaninalt Metsaperele
Hommikusöögi taustaks sajab veidi lund. 
See seletab, miks öösel külm magada oli, kuigi ennustatud temperatuur pidi olema täpselt magamiskoti mugavusmiinimum. Telkimine oligi ette nähtud uue magamiskoti testimiseks.
Suurest parklast algab matkarada. Läheb Kärdlasse. Jalutan veidi, kuni rada väga lumiseks kätte ära läheb. On selline kena lai metsane rada, servades mõned muhedad kännud. Seda rada on järgmiseks aastaks hea teada.
Kusagil noolega näidatud suunas on ka telkimisplats. Ja kemmerg. Mõlemad asutused jäävad minust külastamata. Öelnud siis kohe.
Google’i aerofoto näitas Tahkuna poolsaarel suurt lahmakat metsa. Ma ei vaadanud küll, mis aastast too foto oli. Läbi poolsaare sõites on aga raske leida isegi pissimispeatuseks piisavas koguses puid. Ei hakka silma ka kaardil tähistatud metsanduslikku õpperada. Aga võib-olla see kõik ongi metsandusõpe.
Leian puntra mahajäetud maju. Neist ühte on hakkaja inimene toonud kena koguse rehve. Loopinud aknast sisse ja viimase sületäie ladustanud aknalauale.
Ühel raiesmikul on koolilapsi kasutades kuluefektiivselt metsa istutatud. Aasta siis oli 2011. Säilikpuid näen ainult ühel raiesmikul pundina, kus keskel tallumata sammal. Mujal ikka hajali üksikud puud, millest osa suurema tuulega kõhuli kukub, kui nad pole seda juba teinud. Tahkuna poolsaarel on enamus nähtud lankidest pärit sellest talvest. Paljudel allesjäetud puudel on tüvi saanud raiumise käigus kahjustada, osad puud on ilma ladvata. Huvitav lähenemine. Kitsekari ületab pikkamisi lagendiku.
Leigri ja Pihla-Kaibaldi kaitsealade vahel tundub esialgu metsa väga palju püsti seisvat, aga peatselt on igast hargnevast teeotsast näha eemal haigutavat auku. Satun hiigelsuurele langile, kus säilikpuude jätmine suures raiumistuhinas vist meelest on läinud. Murran just pead Leigri kaitseala ja lageraielankide omavaheliste piiride üle, kui näen, et raiutud on ka otse kaitseala sildi taga. Juriidiliselt on kõik kindlasti korrektne ja load olemas. Ja linnainimesed ärgu üldse virisegu. Silman metsas askeldavat harvesterimeest ja saan parkiva auto järgi teada, kus elab RMK-inimene. Lauka küla kandis ääristab marsruuti erinevas lagunemisastmes nõukogude arhitektuur.
Aeg kisub öösse. Püüan tuvastada metsaonnide täpset asukohta, aga RMK äpp pakub mulle jõulukuuske. Jõuludeni on veel aega, mis sest, et üle tee lendab üks parv lumehelbeid teise järel. Kured ja luiged on kohal. Luiged läh’vad, lumi taga. Luiged tul’vad, lumi taga?
Metsaservas seisab põder. Jään ka seisma. Põder peab aru ja longib siis teeni, kepsleb sellest üle ja kaob puude vahele. 
Metsapere metsaonni leian ka äpita. Tore koht, suvel oleks siin kindlasti mõnus. Onni kõrval on bassein. On küttepuid, aga mitte tubast küttekollet. Kolin pärast mõningast kaalumist siiski tuppa, sest telk on märg ja põlv kükitamist ei soosi ning autos magamiseks tuleks seal väga suures osas elamist ringi tõsta. Toas ärkab kärbes ja tuul lammutab ümber maja.
7. apill, Metsaperelt Kapastole
Tuul tundub öösel onni kõigutavat ja õrretaolisel pingil magamine on ebakindel. 
Siis ühtäkki on toas valge ja päike väljas, kuigi kell on kuus ja päike peaks tõusma alles poole tunni pärast.
Valan kuuma vett lumele ja annan sellega oma panuse kevade tulekusse ja kliima soojenemisse.
Luusin ringi onni ümbruses. Ühel pool on metsa maha võetud. Teisel pool on metsa maha võetud. On jäänud kuusetukk ümber kemmergu. On ka kitsas riba metsa kahe raiesmiku vahel, kus võib veel leida imeliku kujuga puid ja sammaldunud tüvesid. Päike paistab poolviltu samblale, tuult ei ole ka puulatvades mitte. Linnud sidistavad, isegi vares võtab mahedamaid toone ja jääb siis üldse vait. Rähn. Kusagil lähedal kaagutavad sookured. Kas tõesti näevad metsandusinimesed siin vaid hapnevat puitu?
Raiesmiku serval paistavad jämedad kuused. Sean metsalootuses sammud sinna, kuid üksikute jämedate puude taga on kõrrepõld. See on lihtsalt langiserv ja need üksikud puud sama jämedad kui kännud lagedal. Sama kordub veel mitmes kohas.
Jõuan teele, mis viib silmapiiri taha. Ümbrus raiutud lanke tihedalt täis. Umbes pooled on selle talve omad. Sõrajägi on palju, kitsede ja põtrade omi.
Jalutan Tihu metsaonnini. Seal peab ju ometi metsa olema. Kuni kaitseala piirini kulgeb tee raielankide vahel. Onnis on kaks laiemat lavatsit, ühele ootavalt laotatud tapetud looma mustriga tekk. Nurgas ripub punane lepatriinuga vihmajope. Koldele on kivide ladumisega püütud anda soemüüri efekti. Puudega varustamist siin talvel ei toimu. Väljas istumiskohta pole, kui kempsu mitte arvestada. Sääski ka pole, kuigi RMK koduleht lubab, et siin on alati sääsed.
Rada viib edasi Tihu järveni, kuhu on ehitatud istumiskoht, et saaks päikese käes suppi keeta ja raamatut lugeda. Kõik vajalik on kaasas peale tikkude või välgumihkli. Need on selles topsis, mille kui ebavajaliku autosse jätsin. Siis on ainult näkileib ja banaan.
Tihu järved on ühendatud Vanajõega. Kiikan Vanajõe orgu. Seal on rada ja põlv soosib radu. Rada koosneb paraku suures osas jäätunud trepist. Saabub noorpaar ja nende kilked täidavad ümbruskonna. Õnneks vaatavad nad jõe ruttu ära ja lähevad mujale. Mind ei märka. Jõgi on ebamõistlikult käänuline ja väga selge kuldse veega. 
RMK juhiseid järgides püüan bensiinijaamast puid osta. Automaattanklad. Käina Konsumis puid ei müüda. Vaikre-tüüpi mees vaatab mind väga umbusklikult. Poe taga lõhub mees puid halgudeks. Ei tea, kas ta oleks nõus mulle sületäie müüma? Samas, vaevalt tal kaardiga maksta saab. Võib-olla on Kapasto metsaonni juurde veel sügisest puid jäänud.
Kahel langil toimub usin puukorje. Ei jaksa lanke enam pildistada.
Kapasto metsaonni sildi juures on hoiatus, et tee on teetööde tõttu sõiduautole läbimatu. Vaatame. Auto lülitab mitu korda sisse miskise ohumärguande, aga need linnainimeste autod ongi ühed parajad paniköörid. Pealegi on turistidel üle maailma kombeks ennast saartel kõhuli lumme sõita. Minu pooleteise aasta taguse vägiteo jälgi ei paista. Tee lõpuosa on tõesti veidi püdel, aga pargin lõpuks viisakalt onni kõrvale. Ju nad tahavad varjata, kui palju puid siit vahepeal maha on võetud. Teeservad on lagedad ja heinamaal tohutu puuvirn. Küttepuid on onni juures sületäis.
Plaanin just minna hiigelhunniku juurde lisakütet nillima, kui kostub mootorimürin. RMK? Jahimehed? Teehooldajad? Saabub viis sõiduautot, esimene neist käruga. Ma pole ainus, kes lugeda ei oska. Kavatsevad suppi teha ja ära minna. Hea seegi. Markol on sünnipäev. Kütavad mul toa soojaks. Vaidlevad, kas panna prügi siin kasti või teha seda linnas. Siis vaidlevad, kas Hiiumaal on linnu. Peale jäävad prügi kaasavõtmise pooldajad. Õige, selliste raskelt kättesaadavate telkimiskohtade prügikaste on minu meelest moraalne õigus kasutada ainult jalgsimatkajatel.
Rotin hiigelhunnikust sületäie väljaulatuvaid otsi. Siis lähen toon ära jupi suure männi allakukkunud oksast, millest kirjutavad külalisteraamatus varasemad käijad. Üks varasem onnikasutaja muljetab, et harvesterid ajasid ta hommikul üles. Saagimine ja kirvega vehkimine annab sooja. Kaasavõetud kasetohuga saab tule ühe tikuga põlema.
Läheduses undab mingi masin ja matab linnulaulu enda alla. Vaatan homme, mis seal teoksil. Praegu on parem istuda onni ees pingil, lugeda raamatut ja nautida päikest, kuniks see veel üle puude paistma ulatub. Edasi vahin onnis tulle ja katsun iga natukese aja tagant lootusrikkalt, kas ahjukivid on juba soojaks läinud. Ei ole.
8. aprill, Kapastolt Tallinnasse
See magamiskott vist ei päde. Igatahes. 
Metsatöömasinad juba jõuravad. Raiesmik paistab õhukese puuderivi tagant, aga lähemalt vaadates on see siiski pärit mõnest eelmisest aastast ja jõuramine kostab kaugemalt.
See-eest osutub sealkandis olema tore mets, metsa sees maja ja Otto sild. Hea teada.
Auto on saanud huvitava värvilahenduse ja juba teist korda pean lumega tagumist numbrit nähtavale nühkima.
Aega veel on. Lähen Sääretirbile. Seal on ka RMK telkimisplats ja rannajoonel asuvad telkimiskohad on mõistlik välja luurata.
Lõkkekoht on tore ja tirp on ka tore. Lahtise vee pool ulbivad üksikud jäätükid luikedega segamini, teisel pool on ühtlane jääväli kuni sinnani, kus kivid jälle veest välja ronivad. Linnud lendavad vihinal üle pea. Jalutan nii kaugele, kui kivid kannavad. Praamile vist enam ei jõua, aga tühja kah. Pilet kehtib 48 tundi. Kusjuures, käekell lubab mulle tunni võrra pikemat aega praamini kui autokell. See seletab ka, miks päike siin nii vara tõuseb.
Päike hakkabki läbi vine paistma ja ilm läheb ilusaks. Saabuvad inimesed, kes terele ega millelegi ei reageeri. See paistab olema selline uus sort inimesi. 
Jõuan siiski praamile. Viimase autona. Koduseid kotlette sedapuhku menüüs ei ole. See-eest on praamil Hille, keda ma esimese hooga ära ei tunne. Kinnitab, et poolteist aastat tagasi oli Hiiumaal metsa rohkem. Kohaliku seisukoht oligi puudu.
Tallinnas sõidan otse autopesulasse. Siin on jälle 12 kraadi plussi nagu neljapäeva pärastlõunalgi. Viimase kolme päeva jäätunud maapind, külmetamine ja lumesadu tunduvad täiesti ebareaalsed.
Internetis asja uurides selgub, et pluss üks on magamiskoti ebamugavuspiir ja mugav on kusagil pluss kuue juures. Selged pildid. Ja Kapasto metsaonni juures käivad teelaiendustööd. Milleks?
Järgmine
Muraka raba

Lisa kommentaar

Email again: