Pudisoo

Metsa läheme väikselt kõrvalteelt. Esiti ammust pankrannikut pidi üles. Tuleb meelde, et olen siin paar aastat tagasi Asso Kommeri juhatusel lehti ja rohtu söönud. Ilm on pime ja sombune, lubatud tuult ei ole, kõik on vaikne. Rohelisse samblasse mässitud puutüved vaid helendavad omasoodu. All heinamaal haugub sokk. Kummikutes jalad põrkavad maast üles nagu oleks talla all kummipallid. Lihasmälu teab, et kummik käib raske.

Astang vajub lamedamaks, võtame suuna Pudisoo jõele. Metsas on mitmeid teeradu ja mets ise muutub kord valgemaks, kord pimedamaks. Kaskede asemele tulevad männid ja siis kuused. Imbi ja Ärni kombel on meil tühi kott ühes, juhuks kui on midagi ripakil. Radade peal on ikka miskit, saame tüki plastmassi, paar koni, ilmaõhupalli jäänuse ja viinapudeli.

Purre üle Pudisoo jõe on üksiti tagauks Hara sohu. Või Pudisohu. Kaart lubab kõrgemaid liivaseid pinnavorme. Vormid on kaetud mändide ja pohladega, hiljem kahlame juba sookailus ja mullustes mustikates. Keegi on osa marju välja kakanud.

Sohu jõudmine võtab omajagu aega ja siis on juba päike pilvevine varjus võtnud kursi niipalju allapoole, et tuleb hakata ringi kokku joonistama. Vana turbakaevanduseni seega ei jõua. Seal on 2013. aastal raba taastatud, tahaks näha, mis saanud on.

Märjemad lohud metsaribade vahel ongi kogu kogetud raba. Mätaste all raksub jää. Üks lomp ületab mu poolsaapa kõrguse. Saabas hoiab vett sees sama hästi kui väljas. Õnneks hakkab ruttu soe ja niiske. Kalle leiab solidaarsusest oma saapale sobiva veidi sügavama lombi. Enne saapamärjutamist teen veel mättale hüpates triki ”haara kaaslast kandadest”.

Teisel pool veetakistust on korralik pinnastee, mida mööda krossirattur on sammalt pritsides sõitnud. Tähelepanu hajub ja möödume vuhinal Mustakatku mägedest ilma neid märkamata.

Suurekõrve sihtkaitsevööndi piiril balanseerides sisestame võileiva. Tee on jahtunud. Üle lendab jõuluilma passivaid luiki.

Ees ootab veel Pudisoo jõe kanjon, mida on pandud valvama kolm suurt koera. Putkame metsa ja teeme koeraringi, rada keerab samal ajal meile vastutulelikult uuesti trajektoorile. Jõe ääres on roheliste tüvedega puid, isehakanud purdeid, kände ja pulgaks tõmbunud sõnajalgu.

Kokku tuleb umbes 11 km. Ühtegi raielanki ei jäänud silma. Ikkagi Eesti tähtsaim metsakaitseala (info keskkonnaministeeriumi nummist rahvuspargivideost). Imelikul kombel ei kukkunud ka midagi pähe. Noh, peale kuuseokaste, mida hiljem leidus nii mütsilt kui ka saabastest.