Metsaperelt Kapastole

Tuul tundub öösel onni kõigutavat ja õrretaolisel pingil magamine on ebakindel.
Siis ühtäkki on toas valge ja päike väljas, kuigi kell on kuus ja ta peaks tõusma alles poole tunni pärast.
Valan kuuma vett lumele ja annan sellega oma panuse kevade tulekusse ja kliima soojenemisse.
Luusin ringi onni ümbruses. Ühel pool on metsa maha võetud. Teisel pool on metsa maha võetud. On jäänud kuusetukk ümber kemmergu. On ka kitsas riba metsa kahe raiesmiku vahel, kus võib veel leida imeliku kujuga puid ja sammaldunud tüvesid. Päike paistab poolviltu samblale, tuult ei ole ka puulatvades mitte. Linnud sidistavad, isegi vares võtab mahedamaid toone ja jääb siis üldse vait. Rähn. Kusagil lähedal kaagutavad sookured. Kas tõesti näevad metsandusinimesed siin vaid hapnevat puitu?
Raiesmiku serval paistavad jämedad kuused. Sean metsalootuses sammud sinna, kuid üksikute jämedate puude taga on kõrrepõld. See on lihtsalt langiserv ja need üksikud puud sama jämedad kui kännud lagedal. Sama kordub veel mitmes kohas.
Jõuan teele, mis viib silmapiiri taha. Ümbrus raiutud lanke tihedalt täis. Umbes pooled on selle talve omad. Sõrajägi on palju, kitsede ja põtrade omi.
Jalutan Tihu metsaonnini. Seal peab ju ometi metsa olema. Kuni kaitseala piirini kulgeb tee raielankide vahel. Onnis on kaks laiemat lavatsit, ühele ootavalt laotatud tapetud looma mustriga tekk. Nurgas ripub punane lepatriinuga vihmajope. Koldele on kivide ladumisega püütud anda soemüüri efekti. Puudega varustamist siin talvel ei toimu. Väljas istumiskohta pole, kui kempsu mitte arvestada. Sääski ka pole, kuigi RMK koduleht lubab, et siin on alati sääsed.
Rada viib edasi Tihu järveni, kuhu on ehitatud istumiskoht, et saaks päikese käes suppi keeta ja raamatut lugeda. Kõik vajalik on kaasas peale tikkude või välgumihkli. Need on selles topsis, mille kui ebavajaliku autosse jätsin. Siis on ainult näkileib ja banaan.
Tihu järved on ühendatud Vanajõega. Kiikan Vanajõe orgu. Seal on rada ja põlv soosib radu. Rada koosneb paraku suures osas jäätunud trepist. Saabub noorpaar ja nende kilked täidavad ümbruskonna. Õnneks vaatavad nad jõe ruttu ära ja lähevad mujale. Mind ei märka. Jõgi on ebamõistlikult käänuline ja väga selge kuldse veega.
RMK juhiseid järgides püüan bensiinijaamast puid osta. Automaattanklad. Käina Konsumis puid ei müüda. Vaikre-tüüpi mees vaatab mind väga umbusklikult. Poe taga lõhub mees puid halgudeks. Ei tea, kas ta oleks nõus mulle sületäie müüma? Samas, vaevalt tal kaardiga maksta saab. Võib-olla on Kapasto metsaonni juurde veel sügisest puid jäänud.
Kahel langil toimub usin puukorje. Ei jaksa lanke enam pildistada.
Kapasto metsaonni sildi juures on hoiatus, et tee on teetööde tõttu sõiduautole läbimatu. Vaatame. Auto lülitab mitu korda sisse miskise ohumärguande, aga need linnainimeste autod ongi ühed parajad paniköörid. Pealegi on turistidel üle maailma kombeks ennast saartel kõhuli lumme sõita. Minu pooleteise aasta taguse vägiteo jälgi ei paista. Tee lõpuosa on tõesti veidi püdel, aga pargin lõpuks viisakalt onni kõrvale. Ju nad tahavad varjata, kui palju puid siit vahepeal maha on võetud. Teeservad on lagedad ja heinamaal tohutu puuvirn. Küttepuid on onni juures sületäis.
Plaanin just minna hiigelhunniku juurde lisakütet nillima, kui kostub mootorimürin. RMK? Jahimehed? Teehooldajad? Saabub viis sõiduautot, esimene neist käruga. Ma pole ainus, kes lugeda ei oska. Kavatsevad suppi teha ja ära minna. Hea seegi. Markol on sünnipäev. Kütavad mul toa soojaks. Vaidlevad, kas panna prügi siin kasti või teha seda linnas. Siis vaidlevad, kas Hiiumaal on linnu. Peale jäävad prügi kaasavõtmise pooldajad. Õige, selliste raskelt kättesaadavate telkimiskohtade prügikaste on minu meelest moraalne õigus kasutada ainult jalgsimatkajatel.
Rotin hiigelhunnikust sületäie väljaulatuvaid otsi. Siis lähen toon ära jupi suure männi allakukkunud oksast, millest kirjutavad külalisteraamatus varasemad käijad. Üks varasem onnikasutaja muljetab, et harvesterid ajasid ta hommikul üles. Saagimine ja kirvega vehkimine annab sooja. Kaasavõetud kasetohuga saab tule ühe tikuga põlema.
Läheduses undab mingi masin ja matab linnulaulu enda alla. Vaatan homme, mis seal teoksil. Praegu on parem istuda onni ees pingil, lugeda raamatut ja nautida päikest, kuniks see veel üle puude paistma ulatub. Edasi vahin onnis tulle ja katsun iga natukese aja tagant lootusrikkalt, kas ahjukivid on juba soojaks läinud. Ei ole.
Eelmine
Tõrvaninalt Metsaperele
Järgmine
Kapastolt Tallinnasse

Lisa kommentaar

Email again: