kolimine Eysturoyle

Praamil on uus vahetus töötajaid. Tumehallid pilved on saarte vahele troppi kogunenud ega pääse sealt enam välja. Silmapiiri kandis pillub päike kiiri alla ja merel helgivad üksikud lained.

Toiduvarumisretk Klaksvíki suurde toidupoodi ja seejärel lahkun Põhjasaartelt. Pool aega olen siin veetnud, pool jääb kõige ülejäänu jaoks.

Enne öömajale jäämist põikan läbi Gjógvist, sest see on peaaegu tee peal ja kuulu järgi on tegemist külaga, mida „kõik peavad vaatamas käima“. Eriti kuna sõit sinna on erakordselt silmi teelt eemale kiskuv.

Gjógv on nime saanud küla kõrval oleva kanjoni järgi. Gjógv tähendabki kanjonit. Kanjonit saab vaadata alt ja pealt, seintelt tilgub vesi, servas teevad jaapanlased endleid. Üle vee seikleb päike mööda Kalsoyd, mille tagant paistavad Kunoy jäised tipud. Korraks on mul tunne, et saan ühtäkki eriti hästi fääri keelest aru, taipamaks järgmisel hetkel, et tegemist on islandlastega.

Kaart ütleb kanjoni kõrvalt algavat rada Ambadalurisse. Ma pole rajaks ette valmistunud ega tea kui pikk see on, aga „lähen vaatan natuke“, haarates kaasa ainult fotoka. Rada tõuseb kanjoni kõrvalt üles, vaade paraneb iga meetriga. Paremal on meri, millest mind õnneks eraldab lambaaed. Üle mere on Kalsoy. Allpool pesitsevad kajakad heljuvad minu kõrval õhus. Teisel pool on päikeses särav lai org. Ei teadnudki, et Fääridel nii palju avarust leidub. Üldse tundub, et ma pole siin justkui veel midagi näinud.

Rada lõpeb järgmise otse alla merre viivate seintega lahesopi juures. Silt vähemalt ütleb, et rada on läbi, kuigi tallutud on veel edasi. Püüan kogu vaadet sisse hingata.

Päike kaob, tuleb tuul. Alla tagasi. Öömaja on Eiðis, olen jõudnud Eysturoyle ehk idasaarele. Eiði on täitsa suur koht. Selgub, et minu päralt on terve suur maja. Siin on nii palju uksi ja tube, et hakatuseks eksin ära.