veel natuke pealinna

Turist vuhiseb toauksest jalgu liigutamata hoobilt prügikastini, millest haarates saab esimese peatuse käigus prügist vabaneda. Edasi, viuhti, tänavale. Lameda maa peal pole väga vigagi, aga siis tulevad mõned ohtlikuna näivad laskumised. Tallinna tänavad ei saa ligilähedalegi. Kesklinnas on õnneks suurematel tänavatel lumi sisse soolatud.

Kavas on juuksur, puuviljaost laevasõidu tarbeks ja käsitööšokolaadi kohviku külastus. Möödaminnes annan viisakatele noormeestele intervjuu koolitöö tarbeks. Pererahvas on lubanud mul kuni õhtuni tuba pidada, mis annab võimaluse jäistest mägedest üles tagasi liuelda.

Enne laevale minekut veedan meeleoluka pooltunni, et leida kaheksa tunni parkla. Garminil ei ole Fääri saarte kaarti. Miskine vabavarakaart interneeduses leidus, mille tulemusena gps-seade kaarti küll ei tunne, see-eest aga kohanimesid. Teekonna suudab seade paraku vaid pooltel juhtudel välja rehkendada. Parkimine Tórshavnis muidugi pidigi paras peavalu olema. Järgmiseks tuvastan, et kõik restoranid, mida soovitati, avatakse alles kell kuus, kui ma pean juba laevalepääsuks sabatama. On ainult kiirtoit ja sushi, mis minu hinnangul ei kvalifitseeru toiduks, vaid snäkiks. Kokkuvõttes paistab, et kohaliku toiduga on siin sama lugu nagu kohalike inimestega. Nad võivad olla toredad, kui õnnestub need kusagilt kätte saada.

Kajut on aknaga. Sõidusuunas valab kuu veepinnale heleda laigu.

Koduni kulub veel mõni päev. Viimased mõtted Fääride kohta.

Uksed jäetakse siin igal pool lahti ja autodel võtmed ette. Väga meeldiv komme. Kuritegevus praktiliselt puudub. Peab meeles pidama lukustamata uste harjumust mitte koju kaasa võtta, et minuga ei juhtuks nii nagu sooja mere äärde puhkama sõitvate fäärlastega, kes seal esimesel võimalusel paljaks varastatakse.

Saades aru, et tegemist on turistiga, kiputakse inimest kõnetama taani keeles.

Sa pole merest kunagi kaugemal kui viis kilomeetrit.

Inimesed kasutavad poodides innukalt kilekotte.

Et survestada Google’it lisama Fääri saari oma tänavavaatesse, pandi lammastele kaamerad selga ja tehti lambavaade ehk Sheep View.

Enesetappude hulk on oluliselt väiksem kui teistes põhjamaades, iive on positiivne, keskmine eluiga kõrge. Taanilt saadav rahaline toetus väheneb pidevalt, olles juba alla 10% eelarvest.

Saared on sügisest hoolimata suuresti rohelised, kuigi metsata. Pole kindel, kas kliima muutumine teeb siin elu soojemaks või külmemaks. Ookeani temperatuuri tõus võib kraade juurde panna, samas sellest johtuv Golfi hoovuse nõrgenemine jälle maha võtta (see nõrgeneb sellepärast, et ookeani keskmine temperatuur tõuseb). Ükskõik kummale poole kõigutamine mõjutab siinseid väheseid taimi, mis on harjunud üsna vähe muutuva õhusoojusega. Osa taimi ilmselt lakkab olemast, osa kolib üles- või allapoole, väljaarvatud mäetipus olevad, kellel pole võimalik enam kõrgemale minna, või merepinna kõrgusel kasvavad, kes ei saa alla liikuda. Igatahes hakkab rohkem vihma sadama, on pilvisem ja tuulisem, mis uhab osa pinnast ära ja mõjub halvasti päikest tahtvatele taimedele. Võib-olla näeb siin saja aasta pärast välja nagu Himaalaja kivikõrbes. Turistidele ja lammastele see hästi ei mõju.