Sajab. Hommikusöök on pehmelt öeldes lakooniline.
Saan Nigelilt kaardid
ja juhised Pico Zorrule ronimiseks. Koos hoiatusega, et lume tõttu ma
ilmselt kaugele ei pääse.
Mäed on mähitud pilvedesse, kord paistavad, siis jälle mitte. Pea kohale pilve sisse tekib mõnikord hiiglaslik kõrge kaljurünk. Rajal pole alguses häda midagi. Natuke lund ja natuke soppa. Ehmatan ühte kitselist. Vaated on pilvede taga. See-eest on raja kõrval panoraampilt sellega, mis siit kõik võiks paista. Katsetan siit ja sealt, niipea kui rada kitsamaks läheb, kaob see lume sisse ära. Iga kord kui otsa ringi keeran, tuleb päike välja. All orus on maa roheline nagu samet, allpool on ka puud lehes. Ülevalpool on ainult pungad või siis väiksed valged õied. Siin-seal paistab punane kivikatus. Lõhna ja jälgede järgi otsustades majutuvad majakestes pudulojused.
Kõige kaugemale jõuan mööda lumist laiemat kruusaklibulist teed, mis on suure tõenäosusega õige rada. Viimaks hakkab aga ka seal lumi juba üle põlve käima. Lumi on märg ja raske, saapad lirtsuvad. Otsustan tagasi minna, sest varbad külmetavad ja kõht on tühi. Vahepeal on lumi silmaga nähtavalt sulanud, ka panoraampilti on nüüd paremini näha ja mägede isikud saavad tuvastatud. Päike paistab selga, mistõttu ei ole autoni jõudes mingit tahtmist sinna sisse ronida. Teisel pool teed näitab silt Pico Pirzuni. Ida y vuelta 3,5 tundi, kaugus 4,5 km. Vaatan, kaugele pääseb. All orus paistavad Vuego punased katused. Mõne aja pärast on teerist ja nool, mis näitab tuldud teed tagasi. Selgub, et see keerleb üsna vabalt posti küljes ja näitab ilmselt pigem tuule suunda. Valin päikesepaistelisse külge kulgeva raja, mis varsti lehmarajaks muutub ja siis üldse silmist kaob. Ehh. Istun kivil, kuulan lindude vidistamist, lehmakelli ja jälgin pilvede liikumist. Tulevad kurjemad pilved, longin tagasi. Hotellini jõudmise ajaks sirab päike pilvede vahelt ja igal pool on mõnus roheline kevad-valgus.
Söögilauas liitun Johni ja Philipiga. Philip on Johni vend, kes saabus täna ja on kaks korda suurem kui John. Nende pere juuksed on jaotunud umbes sama ebavõrdselt kui Raudade perel. Philipi inglise keel on nii ümmargune, et minuni jõuab jutust ainult osa.
Täna on köögis Nigeli ja Joanni tütar Samantha oma poiss-sõbraga. Toit on tõttöelda vürtsikam ja maitsvam. Samatha räägib korrektset ja selget inglise keelt, vehkides sealjuures kätega nagu hispaanlane.
Philip puistab kummalisi fakte ja annab Johnile võimaluse väita, et kõik faktid, mis Philip kusagilt üles korjab, on valed. Erimeelsusi on ka maitse osas, kuid Philipi veinivalik leiab heakskiitu. Vennad on pärit kusagilt söekaevandus- ja terase tootmise piirkonnast, kus veel kümmekond aastat tagasi söepuru õhus hõljus. Nüüd püütakse sellest jõest kala, kuhu mõni aeg tagasi terasetööstus oma heitvee lasi. Arutatakse kala värvi üle. John veenab Philippi, et tolle aeda mahub küll aedvilja kasvatama. Kirutakse venelasi (mina pole algataja). John ennustab, et Philip kukub kella üheteistkümneks magama. Ja nii ongi, 22:48 ta juba haigutab laialt.
Mäed on mähitud pilvedesse, kord paistavad, siis jälle mitte. Pea kohale pilve sisse tekib mõnikord hiiglaslik kõrge kaljurünk. Rajal pole alguses häda midagi. Natuke lund ja natuke soppa. Ehmatan ühte kitselist. Vaated on pilvede taga. See-eest on raja kõrval panoraampilt sellega, mis siit kõik võiks paista. Katsetan siit ja sealt, niipea kui rada kitsamaks läheb, kaob see lume sisse ära. Iga kord kui otsa ringi keeran, tuleb päike välja. All orus on maa roheline nagu samet, allpool on ka puud lehes. Ülevalpool on ainult pungad või siis väiksed valged õied. Siin-seal paistab punane kivikatus. Lõhna ja jälgede järgi otsustades majutuvad majakestes pudulojused.
Kõige kaugemale jõuan mööda lumist laiemat kruusaklibulist teed, mis on suure tõenäosusega õige rada. Viimaks hakkab aga ka seal lumi juba üle põlve käima. Lumi on märg ja raske, saapad lirtsuvad. Otsustan tagasi minna, sest varbad külmetavad ja kõht on tühi. Vahepeal on lumi silmaga nähtavalt sulanud, ka panoraampilti on nüüd paremini näha ja mägede isikud saavad tuvastatud. Päike paistab selga, mistõttu ei ole autoni jõudes mingit tahtmist sinna sisse ronida. Teisel pool teed näitab silt Pico Pirzuni. Ida y vuelta 3,5 tundi, kaugus 4,5 km. Vaatan, kaugele pääseb. All orus paistavad Vuego punased katused. Mõne aja pärast on teerist ja nool, mis näitab tuldud teed tagasi. Selgub, et see keerleb üsna vabalt posti küljes ja näitab ilmselt pigem tuule suunda. Valin päikesepaistelisse külge kulgeva raja, mis varsti lehmarajaks muutub ja siis üldse silmist kaob. Ehh. Istun kivil, kuulan lindude vidistamist, lehmakelli ja jälgin pilvede liikumist. Tulevad kurjemad pilved, longin tagasi. Hotellini jõudmise ajaks sirab päike pilvede vahelt ja igal pool on mõnus roheline kevad-valgus.
Söögilauas liitun Johni ja Philipiga. Philip on Johni vend, kes saabus täna ja on kaks korda suurem kui John. Nende pere juuksed on jaotunud umbes sama ebavõrdselt kui Raudade perel. Philipi inglise keel on nii ümmargune, et minuni jõuab jutust ainult osa.
Täna on köögis Nigeli ja Joanni tütar Samantha oma poiss-sõbraga. Toit on tõttöelda vürtsikam ja maitsvam. Samatha räägib korrektset ja selget inglise keelt, vehkides sealjuures kätega nagu hispaanlane.
Philip puistab kummalisi fakte ja annab Johnile võimaluse väita, et kõik faktid, mis Philip kusagilt üles korjab, on valed. Erimeelsusi on ka maitse osas, kuid Philipi veinivalik leiab heakskiitu. Vennad on pärit kusagilt söekaevandus- ja terase tootmise piirkonnast, kus veel kümmekond aastat tagasi söepuru õhus hõljus. Nüüd püütakse sellest jõest kala, kuhu mõni aeg tagasi terasetööstus oma heitvee lasi. Arutatakse kala värvi üle. John veenab Philippi, et tolle aeda mahub küll aedvilja kasvatama. Kirutakse venelasi (mina pole algataja). John ennustab, et Philip kukub kella üheteistkümneks magama. Ja nii ongi, 22:48 ta juba haigutab laialt.
Lisa kommentaar