Alte-Messines, 19,9 km

Büffee-hommikusöök annab võimaluse üsna rahulikult lõunaks võileibu teha.
Lisaks meile on hotellis veel kaks grupeeringut saksa vanainimesi. Välja saame tagauksest, mis on rajale lähemal. Tänane jupp on lühike.
Kõigepealt vingerdab teel madu. Või noh, väiksemat mõõtu uss. Kraaviservas õitsevad kallad. Kena pärituul lükkab meid Vale Seco külje alla, kus üle aia hüppab koer. Selline agresiivset tõugu, aga alles kutsikas. Kaelas rihm koos rebenenud köiejäänusega. Ilmutab kanget soovi meiega liituda. Me rohkem koeri ei tahaks kaasa võtta. Pealegi hüppab isend hammaste välkudes pidevalt inimese najale püsti, mis on veidi tüütu. Jätame kotid puu alla ja longime tagasi, et maja uksele koppida. Ukseni ei pääse, värav on lukus. Kõigi akende luugid kinni. Sara hõikamisele midagi ei reageeri. Astun koera eeskujul üle aia ja kopin uksele. Ei midagi. Maja taga osutub olema tross, mille küljes koer on olnud. Seega käivad maja ja koer vähemalt kokku. Sara läheb lähimat naabermaja proovima. Ka seal pole kedagi. Märkan, et koeral on kaelas ka klõpats, mida annaks millegi külge ühendada. Kui suudaksin trossile sõlme tekitada, saaksin selle kaelarihmaga ühendada, ilma et peaksin koera lõugade juures ülearu palju aega veetma. Ronin uuesti aeda, jandan trossiga. Katkenud trossiharud takerduvad sõrme ja sündmuskohale jääb veriste näpujälgedega dna-d. Tross ei ole väga koostöövalmis ja vaatan ringi, kas elukat annaks millegi muu külge aheldada. Märkangi kuudi juures üht lühemat trossi, mille küljes samasugune jubin nagu koera küljes. Need saab omavahel ühendada. Nüüd tuleb ainult koer aeda meelitada. Sõidab mööda naaber, aga teda üldse ei huvita, mida kaks ilmselgelt asjassepuutumatut turisti maja juures askeldavad. Lehvitan koera mänguasjaga, mispeale koer kipub mulle hammastega kätte kargama. Surun ta siis madalale, näitamaks, kes on boss, ja ühendan trossi otsa. Ja saabki kutsule rõõmsalt lehvitada.
Varsti pärast sigu ja kitsi tuleb bensujaam, kus saab käed koerast ja verest puhtaks pesta ja teha üks jäätis. Istume siis seekord meie kohviku ees toolidel ja vahime sisenevad ja väljuvaid meeskodanikke üleolevalt. See ongi üks reisi kõrghetki - näha välja agressiivne bensujaama ees.
Läbime palju erinevaid viljapuuaedu, enamuses palistatud lilledega. Apelsinipuudel on korraga küljes õied ja viljad. Turnimist väga palju ei ole, ainult külades naaldume majaseina varju jäävasse tänavapoolde. Endiselt puhub tuul, mis öösel mu sokid rõdule laiali puistas ja külades lillepotte pikali lükkas. Palju maanteid igal pool ja enamus aega kostab mootorimüra. Lõpu eel sukeldub rada oja kaldale tihnikusse. Nagu rajakirjeldus ütleski, loodusega saab veel lähedasema kontakti. Praktikas tähendab see, et kibuvits kraabib sääri ja seljakott takerdub puuokstesse. Keset tihnikut on ojal millegipärast mitu tammi. Messinesesse kulgeb pikk lõik asfalti koos arusaamatu nukerdusega, et siis surnuaia ja raudtee vahelt peatänavale potsatada.
Sara valitud öömaja perenaine ütleb palju sõnu, mis kõik kokku peavad ilmselt tähendama, et ta läheb meie tube koristama. Tiksume seniks kohvikus. Pärast duši tiksume ainsas lahti olevas restoranis. Restorani õllealus manitseb, et "Seja responsįvel. Beba com moderaēćo". See tähendab tõenäoliselt, et tuleb teine õlu veel võtta. Siis tiksume toas ja hiljem veel linna peal. Linnas on palju maju ja vähe iseloomu. See tsivilisatsioon pole siin suurem asi. Vahepeal harrastame erinevaid kõnnakuid, mis pole küll midagi ministry of sillywalks'i kõrval. Üks varvas on imelik, tundub, et küüs kavatseb lähitulevikus irduda, mis on ootamatu asjade käik.
Eelmine
Barranco do Velho-Salir-Alte, 30,27 km
Järgmine
Messines-Silves, 29,2 km

Lisa kommentaar

Email again: