tagasi tsivilisatsiooni

Hommikul heliseb telefon. Veider. Kusagil lubavad mingid inimesed endiselt katusekorruseid välja ehitada. Tundub täiesti pointless.
Bussijaam on kavalalt asetatud kohe hotelli nurga taha. Bussid väljuvad üldiselt täpselt ja pakuvad lisaks wifile pardal ka moodsat muusikat. Kui ma matkates lisaks dušile mingist osast tsivilisatsioonist puudust tunnen, siis on see muusika. Pärast kõlbab isegi tümps.
Kured on ühe kõrgepingeliini kaadervärgi külge tekitanud korrusmaja. Teised liinipostid on üldiselt elaniketa.
Pealinn. Öömajast saadetud juhiste järgi tuleb kõigepealt sõita sinise metrooliiniga lõpp-peatusse ja edasi on 10 minutit jala. Arvestades majade ja tänavate suurt hulka on guugelmäps abiks. Saabun siiski Gonēalo oodatule vastassuunast. Saan võtme kenasse minikorterisse. Kõik on superluks, paketti kuulub kakuke ja pudel veini. Gonēalo jagab infot paremale ja vasakule, kus on pood, kus tramm, kuhu minna fadot kuulama ja kuhu sööma. Linna peale kolama minnes saab pista taskusse kaasaskantava WiFi.
Pakin kõik asjad välja ja lähengi kohe uitama. Kurrutatud teksased on loodetavasti moes. Tennised on kuidagi lamedaks litsutud kuuajasest kotipõhjas olemisest. Algab orienteerumismäng, otsimaks tänavakunsti ja pildistamisväärseid nurgataguseid. Juhis prinditud internetist. Esineb ainult kaks hämmingut, muidu täitsa lõbus mäng mööda Alfama trepp-tänavaid. Õhus heljub värskelt pestud pesu lõhn. Trajektoor läheb ka mu ajutise kodu uksest mööda. Leidub hulgaliselt avalikke kemmerguid, tädi Kati oleks rahul.
Soovitatud söögikoht on punnis täis, järjekorraga ukse taga. Suvalises kohas on tarakan.
Fadokoht õnneks pole täis, leidub tervelt üks vaba laud ja kohe algab ka laul. Meeldivalt kammerlik olemine, väike ruum ja vähe rahvast. Iga pausi ajal jääb inimesi vähemaks ja kahe viimase sutsu ajaks tulevad muusikud minu kõrvale. Saab neile otse suhu vahtida. Meeslaulja tundub mulle parem kui naislaulja. Tehniline info: ei tasu süüa seal, kus pakutakse fadot ja vastupidi. Alfamas Chapitō restorani all on Bartō baar, kus neljapäeva õhtuti poole üheteistkümnest kella üheni fado, pilet 5 euri, jooke saab, aga ei pea ostma.
Tagasi orienteerun mälu järgi, sest taskuinternet on tühjaks saanud. Tuleb leida üles trammitee, mis viib Püha Vintsentini ja sealt ma juba oskan koju minna.
Eelmine
Vale Seco-Santiago do Cacém, 22,3 km
Järgmine
kultuur

Lisa kommentaar

Email again: