veel kultuuri

Samasse kohvikusse hommikust sööma minnes tabab eriti sõbralik kohtlemine. Ja nad ei räägi enam inglise keeles.
Täna on Alfamas kirbuturg. Müüakse kraami igast ajastust, teksadest lõõtsaga fotoaparaatideni. Uitan ringi ja vaatan naljakaid asju.
Edasi Belémisse. Peatus koloniaalavastuste mälestusmärgi juures, kuhu äkitsi ilmub parv purjekaid. Vaatamisväärsuse sees on muuseum, aga ma ei usu, et seal suudetaks mind üllatada millegagi, mida Martti Kalda mulle veel rääkinud ei ole.
Kohe kõrval on Jeronimose klooster. Suur, palju rahvast, enamus tundub seisvat kilomeetripikkuses sabas. Õnneks ma ei tea seal sees olevat midagi, mida ma tingimata nägema peaks. Kell on kaksteist läbi ja MAAT seega lahti tehtud. Aja parajakstegemine võib lõppeda. MAAT koosneb kahest osast. Vanas elektrijaamas on muuseum sellest, kuidas portugallased veest elektrit tegid. Kuni 1972. aastani. Osa vee soojendamiseks vajalikku sütt toodi lausa Inglismaalt ja Saksamaalt sisse, sest see oli kolm korda efektiivsem kui kohapealne. Saab ronida masinate vahel ja asju näppida. Teises osas on moodne kunst. Peamiselt pilt ja video. Urbaanne düstoopia ja tehnoloogilised õudusunenäod. Esimest korda saan ma moodsa kunsti muuseumis pea kõigist eksponaatidest aru. Kas on siin eriti madal level või sobib mulle teema või olen oma vaimses arengus jõudnud moodsa kunsti mõistmiseni. See viimane ei ole eriti tõenäoline.
Jalutuskäik läbi Belémi viib Ajuda botaanikaaeda. Geomeetriliselt lõigatud põõsad ja süstemaatiliselt liigitatud taimed. Osasid neist olen näinud vabas looduses kasvamas. Kaktustemajas on vinged kaktused ja järgmises hoones demonstreerib oma saavutusi Portugali orhideekasvatajate ühing. Taimi saab kaasa osta. See oleks uus tase: kaktus käsipagasis. Sellega on ideed otsas ja kultuurist kopp ees. Loen palmi vilus raamatut, kuni tühi kõht endast märku annab. Jalutan Lx Factoryni, kus oli mitmeid söögikohti ja võiks veel uidata. Ilm pole ka üleliia palav ja hästi organiseeritud transpordiskeemi tulemusena pole jalad üldse väsinud. Järgneb atraktsioon puupüsti täis tramm ja siis Cais do Sodré juurest jala jõekallast pidi. Neil on jõekaldal mitu kilomeetrit promenaadi. Kohvikutega.
Eeldan, et kuna päikeseloojangu aeg on ligi, siis ilmselt ka katusebaarid täis ja nende kontrollimisega ei ole mõtet vaeva näha. Püüan veel Alfamas ära eksida, aga sellest ei tule midagi välja. Alfamas on midagi veneetsialikku. Kitsad süsteemita tänavad, mis ei püsi alati sama koha peal ja neil telefonid peos orienteeruvad inimesed. Levilained aga kõrgete majade vahel hästi ei levi ja gps on pidevalt segaduses. Alates kolmandast päevast hakkab elamiskohale juba peaaegu ilma eksimata pihta saama.
Eelmine
kultuur
Järgmine
tagasi kodus

Lisa kommentaar

Email again: