ekskursioon II

Öösel on kass või mõni muu loom söönud ära osa meie saia.
Sadamasse on kogunenud politsei ja piirivalve ning midagi arutatakse läbipaistvas majas. Meid sisse ei kutsuta, seega suundume omapäi ekspeditsioonile. Metsateed palistavad suvilad. Prügi mahapanek keelatud ja videovalve. Ei tea, kas kohalikud suhtlevad nii omavahel või sissesõitnutega.
Läheme põhja. Siin laiuvad paksu heina alla mattuvad rannaniidud, keset rohtu üksik kadakas, servadest lähenevad tasahilju männid. Tuul kammib üle maastiku. Maastikus varjuvad seened. Kivisesse randa on laskesportlastest pudenenud maha hulk plastkesti. Ilusad värvilised. Päike paistab Keri saarele, vasakul on jupp hädist vikerkaart. Kormoranid kuivatavad kivil tiibu. Roostikust võib leida paate. Kärul istuva iglusauna trepp on hea tuulevarjuline koht piknikuks.
Saare põhjatipus paistab valge majakas ja enne seda kinnisvaraarendus. Majakas helendab päikeses, selle ümber on põnev kividel turnida. Mida kõike siit leida võib. Padrunikesti. Paela. Plekkpurke. Sokke. Ja mõistagi ei saa ilma konideta. Ehitame mandala. Taustal käib linnujaht. Tohutu linnuparv väreleb vee kohal paremale ja siis vasakule, kõmmutav kaater unnates sabas. Mitme päeva jagu rändamiseks kogutud energiat saab hoobilt muundatud adrenaliiniks.
Kohalikud on tulnud laupäevasele jalutuskäigule. Ei, see pole nii nagu mandril kombeks. Pranglilane jalutab, laps süles, läbi autoakna. Kõrvale ei vaata, auto möödalaskmiseks põõsasse sõitnud ratturile ei viipa. Võib muidugi olla, et neil kõigil on käsil väga tähtsad käigud, millest turist midagi ei taipa. Samas on veider, et 6,5 ruutkilomeetri suurusel saarel tuleb kõik need käigud teha autoga.
Rada saare lääneserva pidi leiab siinses maastikus haruldase rohupõrandaga lehtpuuvõseriku. Puud, sammal ja maapind lõhnavad eilse vihma järele. Kostab merel parveelu korraldavaid linde. Ettevaatlikult pudenevad mõned piisad, tunni aja pärast algava saju maastikuluure.
Liiklust vaadates tuleb ringi defineerida arusaam romust. Kui autol on maha ununenud uksed, aknad ja tuled, kannatab sellega veel ju sõita küll. Triigitud ei pea ka olema.
Õhtusöögi ettevalmistusi seirab sportlik ämblik. Laskub, kõnnib esikäppadel, ronib üles tagasi. Ämblikku jälgides jõuame aegamisi arusaamisele, et kuna vihma sajab igavese hooga ja päris mõnus on toas raamatut lugeda, siis ei viitsi pittu minna, kuigi pidu koos kohalikega oleks kahtlemata meeleolukas. Mõni teine kord.
Eelmine
ekskursioon I
Järgmine
kojuminek

Lisa kommentaar

Email again: