Yliluostolt Rykimäkeröle

Öösel sajab, aga hommikul on jälle päike.
Hommikupesul kohtun põdraga. Vahime teine teisel pool jõge paari meetri kauguselt tõtt, siis ta keerab ringi ja plagab minema. Teised põdrad kindlasti ka ei usu seda lugu. Onni ümbert on keegi kõik mustikad ära korjanud või pole neid siin sel aastal valminudki. Saan pudru peale ainult mõned pohlad ja kukemarjad.
Täna tuleb samu mägesid ja kive pidi tagasi ronida, kui ei taha minna 5 km kaugusele asfaltteele. Me ei taha minna asfaltteele, kuigi Kalle on varbad villi käinud.
Turnime üles, kukalde taga kogunevad juba tumedad pilved. Püsime rajal ja jätame kivikaevanduse vahele. Vihm tuleb kaela alles siis, kui Keski-Luosto otsas taas põdrakarjaga kohtume. Nad sörgivad lähedalt mööda, aga vihm on kehv pildistamisabiline. Pildistamata ei saa aga jätta Kalle meisterdatud hõbedast seelikut. Hoiab kõik soojas, mis vaja. Vihmapüksid ununesid ju koju.
Vihm jõuab mõne korra järgi jääda ja uuesti alustada, kuni jõuame kohvikuni, mis on ka täna kinni. Võibolla on see siis lahti ainult talvel. Ammutame räästast vihmavett, keedame sellest kohvi ja tekitame pikniku näkileiva, kuivatatud liha ja šokolaadiga.
Läbi vihma Luostosse. Kaks korda kärgatab kõu, Kalle puistab varrukast luulet. Luostos me juba tunneme punarebase söögimaja. Uued kohvid ja burksid ja kaardivaatlus. Pilved vajuvad pikkamisi ära sinna, kus enne kogu aeg paistis ilus ilm.
Villis varvaste tõttu jätame siiski ära Ukko-Luosto mäe otsa ronimise ja kõnnime ümber mäe Lampivaara kaudu Rykimäkerole. Kõndimise ajal tekivad meile taas varjud, ees ootab vikerkaar. Infotahvli lugemise ajal ligineb meile hiir ja poeb samblasse.
Rykimäkerol on kaev ja koda. Ikkagi katus pea kohal, sest kohe hakkab jälle sadama. Vähemalt sääski pole.
Täna 22,5 km.
Eelmine
Pyhälampilt Yliluostosse
Järgmine
Rykimäkerölt Pyhäle

Kommentaarid

  • Katariina  •  26. august 2020
    Hõbedase seelikuga pidi rohkem laike saama

Lisa kommentaar

Email again: