Jõelähtme-Juminda

Hakatuseks omlett Tööstuse tänaval ja kohv Jõelähtmes. Vana Islandi kombe kohaselt olen ma alati valmis kohvi jooma.
Start viibis veidi, sest asjad ei läinud kokku. Üksiti tehti ilm vahepeal kuivemaks.
Kui Kaili on mulle õpetanud lenksukoti kasutamist ja Juhan toonud kiriku juurde järgi autosse ununenud plastraha, läheb edasi juba libedalt. Kahel pool teed parvlevad haned võtavad kolmnurkadesse ja suunduvad merele.
Ihasalu tee ääres on konnatõke, palju võililli ja parv pisikesi satikaid, mis kidisedes igale poole kinni jäävad. Puude vahele on peidetud villad, mille ees jalutab prantsuse keelt kõnelev perekond.
Neeme külas rõõmustavad silma vitraažakendega bussiootepaviljon, maja värviv inimene, teretavad lapsed, Vana Kala pubi, uueks tehtud majad vaheldumisi madalate eterniitkatusega hoonetega ja sissesõiduteed, mis suubuvad otse merre. Tee lõpus leidub inglise keelt kõnelev tütarlaps, kes teatab, et on küll eramaa, aga jala ja rattaga võib edasi minna. Edasi on tuletorn ja Uitru säär. Pinnas on liivane ja ratas jääb kiirelt kivi najale maha. Helesinine vesi, kividel kajakad ja kormoranid, kes minu lähenedes kiljudes õhku tõusevad. Taamal müriseb piirivalvelaev. Ühe kuiva puutüve on keegi paigaldanud just taskukohvi tarbimise jaoks.
Metsavahetee Kaberneeme suunas on täis kive. Kahel pool tore mets, millest suured jupid on tehtud metsamaaks. Kaberneeme sadamas restoranis Neem käivad ehitustööd, aga poe kõrval on kutsuv Pootsmani Suvekohvik. Pootsman on hiigelsuur ja karvane koer.
Salmistu rannas läheneb mulle naisterahvas, kes mind täna juba kolmes kohas näinud on ja uurib, mis teoksil. Saan kaasa häid soove.
Tee läbib järjekordse käskivas kõneviisis koha: Uuri!
Järgmine metsatee viib Soorinnale. Väntamisest puhkamise sildi all ronin Muuksi linnamäele. Selle on nad kavalalt mäe otsa ehitanud. Üleval on vaade Kolga lahele ning mälestusmärk Ernale, Ekströmile ja soomepoistele. Edasi saavutab korraks ilma igasuguse väntamiseta 33-kilomeetrise tunnikiiruse.
Hakkab külmaks minema. Venin Naskali lahest mööda plaaniga vaadata kõigepealt ära Juminda tuletorn ja sõjamälestusmärk. Sinna on RMK ehitanud ka lõkkekoha ja kuna kõik kohad on väntamisest juba tuimad ja lõkkekoht on kõigi mugavustega, siis ei sõidagi Naskali lahe äärde tagasi. 85 km on juba ka. Võtan rattariided ära ja panen kõik muud riided selga. Sahmimisega hakkab päris soe. Toitumine ja tee ja päikeseloojangu jäädvustamine. Meri on kirjeldamatut värvi.
Eelmine
sissejuhatus
Järgmine
Juminda-Käsmu

Kommentaarid

  • kalle  •  8. mai 2019
    ma tean kus neid taskukohvisid veel saab :)

Lisa kommentaar

Email again: