Külaküla-Kalurikoja metsaonn

Õu paistab maani aknast voodisse ja linde on kuulda.
Endiselt on tuuletu. Vedelen jupp aega. Teen kohvi ja putru. Püüan panna kõik tagasi nii nagu oli. Elekter välja, võti peitu, redel rippu. Jõuan uuesti välisukse juurde. Ee, pagan. Redel uuesti püsti, võti, uks lukku, võti peitu, redel rippu.
Ilma tuulpidurita on lausa lust vändata. Haldi värske välimusega sadam peidab ennast suure väsinud hoone taga. Keeran otsa Ristna suunas ja jälitan kohalikku rattarada nr 301. Paar väikest küla, peamiselt mets. Inimesi siin vist eriti ei ela. Kui Omniva auto minust juba teist korda möödub, lehvitab juht kahe käega. Vähemalt keegi veel.
Kaart ütleb, et on Kõpu Suurkivi puhkekoht. Sildid juhatavad järjest sügavamale metsa. Lõpuks on seal suur kivi ja väike pink. Üks spartalikumaid puhkekohti. Hakkab tibutama. Tõmban vihmariided peale. Toimivad edukalt ka sääsekaitsena. Vihm jääb järgi ega tulegi enam tagasi.
Kalanal on sadamakohvik. Näeb välja igavesti suletuna.
Ronin Ristna tuletorni ja püüan torni valvavalt tütarlapselt teada saada, kus asub Kõpu tuletorn. Kas Kõpus? Tütarlaps tellib kaardi, püüab siis esitada sõnalist teekirjeldust ja nendib lõpuks, et ilma nutitelefonita on sinna väga keeruline kohale jõuda. Teine küsimus on, kas teeviidal esinev rannabaar on lahti. Lahti on Hõbekajakas. See on Hirmuste teeristis. Kolmest uksest kaks on lukus. Kui kolmandast sisenen, hakkab piiksuma sissemurdmisalarm. Nii lahti vist ikka ei olnud. Lahkun igaks juhuks sündmuspaigalt.
Orienteerudes mööda metsateid Kalurikoja metsaonni suunas selgub, et gps teab, kus on Kõpu tuletorn. See on tõesti keset maad, mitte mere ääres. Valides metsateede ja tulextorni vahel otsustan lõpuks torni vahele jätta. Ta lihtsalt pole rajal. Mets on siin aga muutuva näoga. Ja alles. Kogu senise matka pole ma näinud ühe päeva jooksul nii palju uut rahvusmaastikku kui täna.
Kalurikoja metsaonni juures on inimesed. Seda pole varem olnud. Sean ennast sisse eemal piknikulaua juures. Noormees tuleb hiljem mind supile kutsuma. Tunneb linde. Jaana töötab Hesburgeris ega julgeks üksi matkata. Joon ühe nende õlle ära, mispeale tuleb päike välja. Õhtu on taas tuulevaikne. Sääski ka pole. Veider. Kuu paistab.
Läbisõit 70 km.
Eelmine
Suuremõisa-Külaküla
Järgmine
Kalurikoja metsaonn-Säärenina

Lisa kommentaar

Email again: