Kuressaare

Ma olen siia Kuressaarde nüüd tinistatud.
Pool seitse on sadamas mahe päikesevalgus ja inimtühjus. Murettekitav on praami puudumine. Kontrollin veel kõik üle. Piletit vaadates on lõpuks selge, et mul on pilet täna hommikuks Ringsust Roomassaarde ja neljapäeva pärastlõunaks saarele tagasi. Vähe sellest, et Kihnu Veeteede koduleht tahvlis korralikult ei tööta... ja nii edasi. Hästi palju olekseid. Oleks kohe kellaaegu õigesti vaadanud, oleks pühapäeval ööbinud Elda pangal. Praamiaegade muutudes oleks Abrukale läinud. Oleks jätnud hostelile raha kulutamata.
Aeg sisekaemuseks. Kolm varianti. Kohe Muhu suunas ja jõuda varem kohale (ei sobi varustusekipaaži ja Mati saabumisajaga) või teha lühikesed päevad ja jõuda plaanitud ajal Muhusse (siin saareservas pole RMK telkimiskohti) või minna homme Abrukale päevaekskursioonile (mida teha tänase päevaga, kus ööbida ja päevaturist on tobe olla). Abruka praami kohta on interneeduses kaks erinevat väljumis- ja saabumiskellaaega. Kaptenile helistamiseks on veel liiga vara.
Tuvastan, et tualetist saab vett ja keedan pingil putru ja kohvi. Kui saabub Ruhnu praam, sõidan uhkelt ära Kuressaare suunas. Sinna tuleb nagunii minna. Kas teele Muhu suunas või sööma ja poodi. Sadamast algav kergliiklustee viib mööda linnuvaatlustornist, kus paistab olevat võimalik nii telkida kui ka tornis magada.
Gerda ja Evelin tulevad mõlemad büroo uksele imestama, mida ma ikka veel siin saarel teen. Kolin vahelduseks Gerda büroosse. Püüan lugeda läbi kogu raamatu ja juua ära kogu kohvi. Käime Gerdaga lõunal, vaatleme mööda kõndivaid inimesi, purskkaevus hullavaid lapsi ja kesklinna, mille Merko on paariks hooajaks muutnud jalakäijate ja ratturite anarhiaks. Pärast luusin mööda kesklinna ja käin India toitu söömas. Tundub sobilik, kui pooleli on William Dalrymple’i „The Last Mughal“. Kuressaare tänavad on soojad ja vaiksed.
Rattaga 8 km.
Eelmine
Järve-Kuressaare
Järgmine
Abruka

Lisa kommentaar

Email again: