Suure-Rootsi-Rootsivere

Saan eriti vara minema ehk kell kaheksa.
Päev tuleb pikk ja kardetavasti ka palav. Eile Abrukal pääsesin suure saare leitsakust. Roomassaares oli õhtul tunduvalt soojem kui keset merd.
Kõrvalteelt peateele jalutav rebane läheb mind nähes tagasi. Hakatuseks annab Kailuka küla kaudu lõigata. Küla taga jäävad mulle järgi määgima lambad ja metsa vahel on loodusega kaetud kompleks, mida valvab uhke kotkas.
Sandlas on jäätisepaus ja pärast seda ääristavad teed metsata metsamaa ja maata metsa lapid. Kallemäel on järgmine jäätis, sest lihtsalt on pood.
Järgmine lõikamise koht on Asvalt Saarekülla. Keeran aga kas liiga vara või liiga hilja ära ja satun mururajale kesk võililli. See viib aktiivsete mesitarudeni. Kaarti kontrollides selgub, et olen veidi märgitud teelt kõrvale kaldunud. Õige rada on paras padrik, varustatud parmude ja sääskedega. Nüüd on see aeg, kus kaevelda parmude ja palavuse üle. Jõuan lahesopini, kuhu sääsed ei jõua, mis annab võimaluse teha telefonikõne. Padrikusse helistanud inimene ei tahtnud kuidagi aru saada, et nii ei saa telefoniga rääkida. Kõne käigus leian allika ja künka tagant korraliku kruusatee. Vett oligi just vaja varuda.
Saarekülas on veider monument mulle tundmatule religioonile.
Edasi on võimalik vaatama minna, kas merre joonistatud teed pidi saab kuiva jalaga üle. Peetakse mingeid loomi, kes sildi kohaselt jooksevad. Ilmsele ei peeta silmas mul nina eest läbi kalpsavat kitse. Muid jooksvaid loomi ei hakka silma, aga nad on võpsiku radu täis tallunud. Orienteerumismängu käigus tuleb küürakil tihnikust läbi pugeda ja leida kohti, kus ratas kahe puu vahele kinni ei jää. Sääsed on tagasi. Meretee on tõepoolest tamm, nagu gps pakkus. Vana kalakasvatus. Teisel pool on väsinud prussidest sild. Ragin silla all osutub õnneks põgenevaks kajakaks.
Nüüd mulle võpsikust ja muust põnevusest tänaseks aitab ja sõidan Muraja kaudu otse Kõrkverre. Siit on jupp maad Kübassaare majakani. Ja pärast tagasi. Hakkab ebamugav kruus, ajud suitsevad palavusest ja kui paistab ranna moodi koht, pargin kiirelt ja leotan ennast veidi. Majakani on veel 2,5 kilomeetrit ja ma arvan, et ma ei pea seda tingimata vaatama minema. Tagasi Kõrkverre ja edasi Tornimäele poodi, sest joogivesi on otsas. Nüüd on asfalt, Väikese väina tamm ja Muhumaa.
Lohisen edasi, jõud on täitsa kadunud kuhugi. Saabub info, et Uisusilla on üles leidnud lärmajad. Pakutakse telkimiseks rooplatsi. Uus info, et rooplatsil on lehmad. Keeruline valik lärmajate ja lehmade vahel. Lähen vaatan randa, Uisusillal on auto ja kilkavad lapsed. Lärmajaid pole näha ega kuulda. Kui olen läbi vee poolel teel Orissaarde, on rand tühi. Nüüd pole nagu enam põhjust ujumisriideid märjaks teha, vaid võiks need näiteks püüda seljast võtta ja omale pähe siduda.
Püstitan telgi randa. Liigutamine on vaevaline, külmavärinad. Olen vist üle kuumenenud. Magan kõigepealt, kella 11 paiku ärkan ja hakkan süüa tegema. Seekord sedapidi. Külm enam ei ole.
Täiendav info telkimisplatsi kohta ütleb, et siin pesitseb Eesti suurim rästikukoloonia. Paikvaatluse järgi ütleks, et siin on Eesti suurim sääsekoloonia. Üle vee sirab Orissaare, roostikus huilgab hüüp.
Tänased käskkohad: Leina! Välta!
Distants 106 km.
Eelmine
Abruka
Järgmine
Rootsivere-Suuremõisa

Lisa kommentaar

Email again: