Öösel sajab. Oleks võinud ratta varju alla tõsta.
Õues on kuidagi soe. Lõhnab pungade ja tärkava rohu järele. Panen vihmariided selga ja Vokal koorin jälle ära. Pole siin mingit vihma.
Enne ja pärast Konjut on vastaste luurepunktid. Mööda sõidab järjekordne Cimicu auto ja jääb seisma. Tahavad mind hoiatada, et ees on lahing? Välja astub Peetsalu-nimeline mees. Neil on mulle kingitus. Eesti lipp. Kaitseväe nummi PR. Uurib, kuhu lähen ja nendib, et väntamist on kõvasti. Selles on tal õigus.
Leian veel mõned kruusateed, mis Vähja Tiidu haisupottidest ümbersõidul on tähistatud RMK matkatee märkidega, aga enne Sillamäed tuleb maanteele kolida. Nii sõidangi Eesti lipu lehvides sisse Sillamäele, kunagisse suletud linna. Alguses on kolemajad, aga siis leian pargi suunaga merele ja portsu klassitsistlikke hooneid. See on ju päris uhke. Rannal käib liivalossiehitus. Üks vanaproua tuleb uurima, kuhu minek ja kas telk ja toit on kõik kaasas ja ega ma ei karda ja soovib pikalt ja põhjalikult kõike head, nii nagu see venekeelsetel inimestel kombeks on.
Ühtegi toitlustusasutust ei hakka silma. Gagarini tänavalt peab keerama rada mere äärde. Ongi tore rada, pinkidega ja puha, kahel pool helge mets. Jään pidama spordirajatistega pingi juures ja tõmban vahelduseks viis korda lõuga. Ja piknik. Päike kipub välja tulema. Hiljem panen uuesti vihmariided selga ja võtan natukese aja pärast jälle ära. Norrakad lubasid tugevat vihma terveks päevaks. Aga mida nad ka teavad.
Kruusateed piki merd jätkuvad, kord murusemad, kord kruusasemad. Ühe väga muruse teejupi lõpus on majapidamine ja teel lamab suur hundikoer seljaga minu poole. Hüüan vaikselt „koer!“. Peni ei liiguta. Kutsu! Koer vaatab minu poole, teeb „vuf“ ja plagab üle aia. Vabandust. Tema positsioon oli ju väga loogiline, näoga sissesõidutee poole, kust pererahvas peaks tulema, ja minu ilmumine karjamaalt ei olnud üldse ette nähtud. Järgmise maja juures on vanamees põlvili kiviktaimlas.
Narva-Jõesuu tundub olevat allamäge, mis on väga meeldiv. Narva-Jõesuuks on mul Kati kingitud tuusik. Peened hotellid on matkajate suhtes alati väga kergemeelsed, arvestamata, et matkaja võtab vähe ruumi ainult rajal ja laagriplatsil. Toas läheb ta kohe koos riietega duši alla, riputab kõik kohad märgi asju täis ja paneb vannituppa telgi üles.
Saabub Kalle produktide ja jubinatega, käime soojas vannis, kus saab hullata koos kiljuvate vene lastega, ja vaatame vitriinsaunast päikeseloojangut. Õhtusöögiteenindus restoranis on ... otsekohene.
Teepikkus 45 km
Enne ja pärast Konjut on vastaste luurepunktid. Mööda sõidab järjekordne Cimicu auto ja jääb seisma. Tahavad mind hoiatada, et ees on lahing? Välja astub Peetsalu-nimeline mees. Neil on mulle kingitus. Eesti lipp. Kaitseväe nummi PR. Uurib, kuhu lähen ja nendib, et väntamist on kõvasti. Selles on tal õigus.
Leian veel mõned kruusateed, mis Vähja Tiidu haisupottidest ümbersõidul on tähistatud RMK matkatee märkidega, aga enne Sillamäed tuleb maanteele kolida. Nii sõidangi Eesti lipu lehvides sisse Sillamäele, kunagisse suletud linna. Alguses on kolemajad, aga siis leian pargi suunaga merele ja portsu klassitsistlikke hooneid. See on ju päris uhke. Rannal käib liivalossiehitus. Üks vanaproua tuleb uurima, kuhu minek ja kas telk ja toit on kõik kaasas ja ega ma ei karda ja soovib pikalt ja põhjalikult kõike head, nii nagu see venekeelsetel inimestel kombeks on.
Ühtegi toitlustusasutust ei hakka silma. Gagarini tänavalt peab keerama rada mere äärde. Ongi tore rada, pinkidega ja puha, kahel pool helge mets. Jään pidama spordirajatistega pingi juures ja tõmban vahelduseks viis korda lõuga. Ja piknik. Päike kipub välja tulema. Hiljem panen uuesti vihmariided selga ja võtan natukese aja pärast jälle ära. Norrakad lubasid tugevat vihma terveks päevaks. Aga mida nad ka teavad.
Kruusateed piki merd jätkuvad, kord murusemad, kord kruusasemad. Ühe väga muruse teejupi lõpus on majapidamine ja teel lamab suur hundikoer seljaga minu poole. Hüüan vaikselt „koer!“. Peni ei liiguta. Kutsu! Koer vaatab minu poole, teeb „vuf“ ja plagab üle aia. Vabandust. Tema positsioon oli ju väga loogiline, näoga sissesõidutee poole, kust pererahvas peaks tulema, ja minu ilmumine karjamaalt ei olnud üldse ette nähtud. Järgmise maja juures on vanamees põlvili kiviktaimlas.
Narva-Jõesuu tundub olevat allamäge, mis on väga meeldiv. Narva-Jõesuuks on mul Kati kingitud tuusik. Peened hotellid on matkajate suhtes alati väga kergemeelsed, arvestamata, et matkaja võtab vähe ruumi ainult rajal ja laagriplatsil. Toas läheb ta kohe koos riietega duši alla, riputab kõik kohad märgi asju täis ja paneb vannituppa telgi üles.
Saabub Kalle produktide ja jubinatega, käime soojas vannis, kus saab hullata koos kiljuvate vene lastega, ja vaatame vitriinsaunast päikeseloojangut. Õhtusöögiteenindus restoranis on ... otsekohene.
Teepikkus 45 km
Lisa kommentaar