tagasi

Hommikul paistab päike läbi udu ja minu pisikesest aknast avaneb vaade tõelisele pastoraalile.
All söögitoas kohtan esimest korda ka vanemat pererahvast, kellega hommikusöögi teemadel millegipärast suhtlen horvaadi keeles. Mina aru ei saa, kas nad midagi muud räägivad, aga kuna vene keele baasil saan küsimustest üldiselt aru ning need ei eelda keerulisemaid vastuseid kui "ei" ja "jah", siis saame hakkama. Süüa tuuakse rohkem kui mulle sisse mahub, muuhulgas omatehtud kohupiima.
Kojumineku päeval on taevas loomulikult pilvitu.
Sisakis saan seina seest raha, tangin paagi täis ja lasen autot pesta. 30 kuna on programm 2, Budget oleks mult sopase auto eest ilmselt hulga rohkem sisse kasseerinud.
Tee lennujaama kulgeb vahejuhtumiteta, läbi külade ja pidevalt ca 60 km tunnikiirusega. Aega on õnneks üleliia. Lennujaamast valin välja kõige paksema raamatu, Balkani ajaloost, 1804-1999.
Lennujaama netipunkt ei loe järjekordselt minu krediitkaarti ja pean seinas olevat pilu kasutama.
Ja juba mõnda aega kõnnib üks täiskasvanud ja pealtnaha mõistlik mees mööda eskalaatorit sõidusuunale vastassuunas. Kasutab trenažöörina?
kommentaar travelpod'ist:

Hei
andsin nipitiri aadressi tuttavale, et ta näeks Kambodža pilte - ja tulin ise ka vaatama, kes sai õige aadress. ja oh imet, leidsin Horvaatia blogi -ö ning kihistasin naerda. Ja õnnitlesin end selle eest, et seda alles nüüd lugesin, kui Tallinna lennuk tunni aja pärast peaks saabuma. Vastasel juhul poleks küll emmena korralikult magada saanud eelneval seitsmel ööl. Kellesse see laps küll läinud on...!?? Kylliki, on Oct 5, 2008 at 07:20PM
Eelmine
maastikumäng

Lisa kommentaar

Email again: