Tagasi Sibenikuni krutin sedapuhku mere äärt mööda.
Viimased pilgud
Aadria merele. Kuna hommikusööki viimases öömajas taas kord ei pakutud,
keeran teelt kõrvale Marina Frapa sildi juures - sadamas peaks alati
midagi söödavat leiduma. Nii see ongi, lasen rõõmsal neiul endale
espressot ja omletti teha. Tavaline kohv tähendabki siin espressot, mis
on täitsa sümpaatne.
Edasi keerab tee sisemaale, olen tagasi Velebiti mägedes. Mäeküljed kirendavad rohelistes, kollastes, punastes ja oranžides toonides. Soomes tabamata jäänud ruska saan siin igatahes kätte.
Plitvice Jezera, ilmselt Horvaatia kuulsaima loodusvaatamisväärsuse, parklasse keeran sisse kavatsusega kasutada tualetti ja võtta üht-teist kohvrist. Enne kui arugi saan, olen aga sunnitud lunastama mingi parkla-klõpsu ja seega osalen juba turismis. No ok, kui ma juba siin olen, lähen siis vaatan natuke asja. Pileti hind on senistega võrreldes röögatu - 110 kunat. + 21 parkimise eest, nagu hiljem selgub.
Jooksen mingi meeskodanikuga võidu lahkuma hakkava disniländi bussi peale, kus olen konkurentsitult noorim. Vanainimesed sädistavad katkematult omavahel ja vehivad läbi akna pilte teha. Tunnen tärkavat gerontofoobiat ja kobin esimesel võimalusel maha. Pensionärid sõidavad edasi, mina vantsin teise poole teed ja saan pilte ilma bussiakna vahenduseta. Aknad olid küll, tuleb märkida, silmatorkavalt puhtad.
Päike tuleb välja, puud on kirjud ja satun järvedevahelisele peaaegu inimtühjale rajale. See on täitsa tore, ei tea, kuhu nad need ülejäänud turistid kõik panid? Peale järvede vahel tiirlemist tuleb paadiga parkla juurde tagasi sõita.
Järgmine peatus on Slunj, 30 km pargist. Pisike linn Nigulistet meenutava torniga kirikuga. Reageerin sildile Maria apartements, keeran vaevaliselt mäest ülespidi garaaži ukse ette ja vestlen Jack Nicholsoni meenutava vanamehega pisut manuaal- ja automaatkastiga autode erinevustest. Siis vaatame tuba ka. Tuba on kena, 25 euri. Lisaks pakk piima.
Pargin tavaari sinna ja lähen koskesid inspekteerima. Mõned pisikesed on, pärast kahte viimast parki ei veena eriti. Jõenire kõrval pakutakse õlut. Makstes saan kingiks t-särgi. Mille puhul täpsemalt, jääbki arusaamatuks.
Linna keskuse poole saab pitsat, tundub olema ainus mõistlik söögikoht siinkandis.
Edasi keerab tee sisemaale, olen tagasi Velebiti mägedes. Mäeküljed kirendavad rohelistes, kollastes, punastes ja oranžides toonides. Soomes tabamata jäänud ruska saan siin igatahes kätte.
Plitvice Jezera, ilmselt Horvaatia kuulsaima loodusvaatamisväärsuse, parklasse keeran sisse kavatsusega kasutada tualetti ja võtta üht-teist kohvrist. Enne kui arugi saan, olen aga sunnitud lunastama mingi parkla-klõpsu ja seega osalen juba turismis. No ok, kui ma juba siin olen, lähen siis vaatan natuke asja. Pileti hind on senistega võrreldes röögatu - 110 kunat. + 21 parkimise eest, nagu hiljem selgub.
Jooksen mingi meeskodanikuga võidu lahkuma hakkava disniländi bussi peale, kus olen konkurentsitult noorim. Vanainimesed sädistavad katkematult omavahel ja vehivad läbi akna pilte teha. Tunnen tärkavat gerontofoobiat ja kobin esimesel võimalusel maha. Pensionärid sõidavad edasi, mina vantsin teise poole teed ja saan pilte ilma bussiakna vahenduseta. Aknad olid küll, tuleb märkida, silmatorkavalt puhtad.
Päike tuleb välja, puud on kirjud ja satun järvedevahelisele peaaegu inimtühjale rajale. See on täitsa tore, ei tea, kuhu nad need ülejäänud turistid kõik panid? Peale järvede vahel tiirlemist tuleb paadiga parkla juurde tagasi sõita.
Järgmine peatus on Slunj, 30 km pargist. Pisike linn Nigulistet meenutava torniga kirikuga. Reageerin sildile Maria apartements, keeran vaevaliselt mäest ülespidi garaaži ukse ette ja vestlen Jack Nicholsoni meenutava vanamehega pisut manuaal- ja automaatkastiga autode erinevustest. Siis vaatame tuba ka. Tuba on kena, 25 euri. Lisaks pakk piima.
Pargin tavaari sinna ja lähen koskesid inspekteerima. Mõned pisikesed on, pärast kahte viimast parki ei veena eriti. Jõenire kõrval pakutakse õlut. Makstes saan kingiks t-särgi. Mille puhul täpsemalt, jääbki arusaamatuks.
Linna keskuse poole saab pitsat, tundub olema ainus mõistlik söögikoht siinkandis.
Lisa kommentaar